Merakadeemia juhi Roomet Leigeri meretee Hiiumaalt Viimsisse
(1)
Mereakadeemia on ainus merendusalast rakenduskõrgharidust- ja magistriõpet võimaldav õppeasutus Eestis ning tänavu oktoobris tähistab asutus oma 97. aastapäeva. Selle aja jooksul on mereharidust võimaldavad asutused liitunud, muutnud nii nimesid, asukohti, juhte kui ka struktuure. Pea kaks aastat tagasi lõppes mereakadeemia pikaaegne ja mõnevõrra keeruline liitumisprotsess Tallinna tehnikaülikooliga. “Kui algul kardeti, et mereakadeemia ja mereharidus killustub suure ülikooli sees ära, siis seda ei juhtunud. TTÜ arengukavas on selgelt välja toodud mereakadeemia erisus,” selgitab direktor Roomet. “Rektor Aaviksoo on toonitanud merendusvaldkonna olulisust Eestis ja selle perspektiivi. Selline erisus on suure töö vili!”
Roomet Leiger on 12 aasta jooksul mereakadeemias pidanud mitmeid ameteid, samuti on ta mereakadeemia laeva jõuseadmete eriala vilistlane ning sõitnud isa jälgedes laevamehaanikuna ka merd ligi kuus aastat.
Õppejõust direktoriks
“Kõigepealt hakkasin mereakadeemias mõningaid Euroopa Liidu projekte ajama ja siis veerand kohaga ka õpetama. Olin praktika juhendaja ja lugesin selliseid aineid nagu laevakatlad, ohutustehnika ja nii see läks kuskil neli aastat,” meenutab ta. “Siis tehti mulle ettepanek asuda mehaanikateaduskonna dekaaniks. Dekaaniametis vedasin samuti mõningaid merekeskkonna teemalisi projekte ja õpetasin. 2013. aasta sügisel sain ettepaneku hakata arendusprorektoriks, kelle ülesannete hulka kuulus ka ettevalmistuste tegemine TTÜ- ga liitumiseks. Sama aasta lõpus hakkasin täitma mereakadeemia rektori ülesandeid ning nii ma seda siis tegin kuni liitumiseni ja pärast seda arvas ülikool, et võiksin ka direktorina jätkata,” kirjeldab Roomet, kuidas temast sai direktor. “See ei tähenda muidugi, et oleksin seda kõike ette plaaninud. Mul on olnud ka muid tegevusi mereakadeemia kõrval. Kui ma 2004. aastal merelt ära tulin, siis läksin Tallinna ülikooli magistrantuuri keskkonnakorraldust õppima, lõpetasin 2008. Pärast seda astusin Tartu ülikooli doktorantuuri, mida nüüd lõpetada püüan.”
Vaatamata pikale ajale, mis ta akadeemias mööda on saatnud, ei tunne Roomet veel väsimust: “Üks viie aasta jagu häid mõtteid mul veel jagub. Olen siin väga palju muudatusi juba algatanud ja soovin need kõik ka lõpule viia. Mereakadeemia vireles üht- või teistpidi aastaid, täna on aga näha, kuidas kõik läheb aina paremaks. Usun, et suurem torm on möödas ning mereakadeemia nimeline laev on purjetamas soodsates tuultes,” hindab Roomet.
“Meie kodu Tallinnas Kopli 101 6000 ruutmeetrisel territooriumil on ühtseks tervikuks muutumas nii väljast kui ka seest. Oleme välja arendanud tipptehnoloogia järgi sisutatud laborikompleksi 14 laboriga ning kaasaegse simulaatorikeskuse kaheksa simulaatoriga.“
Kuigi Roomet täna enam õpetamisega ei tegele, oli ta üks esimesi, kes end merekultuuriaasta raames haridusprogrammi “Näoga mere poole” külalisõpetajaks kirja pani. “Ühest küljest nõuab tippjuhi amet ka omajagu kolleegide harimist, motiveerimist, suunamist nagu ülikooliski, aga teisalt olen igal juhul kahe käega selle poolt, et anda edasi oma teadmisi ka väljaspool mereakadeemiat,” ütleb Roomet kindlalt. “Kui suudan kasvõi mõnda noort oma looga inspireerida või valgustada merenduse teemal, siis olen sellega väga rahul. Kuna kogu mu isapoolne suguvõsa on pärit Hiiumaalt ning olen isegi seal pooleldi üles kasvanud, siis plaanisin külalistunde sinna andma minna. Samas oleks see väga tore ka oma praeguses kodukohas Viimsis.”
Meretee Hiiumaalt Viimsisse
Kuigi Roomet on sündinud Tallinnas, siis kõik lapsepõlvesuved möödusid Hiiumaal vanaema juures, kus tema lemmiktegevuseks oli porilombis laevade ujutamine. “Seal oli hästi suur talu, kus olid erinevad töötegemise ruumid: metallitöötuba ja puutöötuba. Puutöö- toas voolisin puupakkudest ja lauajuppidest laevu, tegin neile alumiiniumtraadist mastid ja paberist purjed ning ujutasin neid porilompides,” naerab Roomet. “Vanaema oli minu peale lootusetult pahane, kuna poriloikudes mängides läks ikka vesi üle kummikuääre, riided läbimärjaks ja nii lõppesid need laevasõidud enamjaolt sellega, et lõpuks jäin haigeks.” Roometi vanaema teadis juba toona, et meri ei puudu poisi elust ka tulevikus. Roometil endal kulus selle mõistmiseks rohkem aega ning otsus alustada õpinguid mereakadeemias laeva jõuseadmete erialal tuli viimasel hetkel, nagu noortel ikka. 2007. aastal otsustas Roomet kolida tagasi mere äärde ja valida Tallinna asemel uueks elukohaks hoopis Viimsi.
“Viimsis on terviklik elukeskkond, suurepärane loodus, linn lähedal ning loomulikult on see hea merelähedane koht, kus lapsi kasvatada,” loetleb mees Viimsis elamise plusse. “Mulle väga meeldib purjetada ja kalal käia ning muudmoodi oma toreda perega aega veeta. Meie peres kasvab 6-aastane Robert ja 3-aastane Elisabet, kellel on juba samuti huvi mere vastu. Robertile meeldib väga purjetamine, ta suudab jahil mitu päeva vastu pidada. Mulle väga meeldib, et ta ei ole merel uljaspäine, töötab sihikindlalt otste kallal, vaatab ja jälgib kõike. Tüdruk on ka oma loomult väga julge – kui suvel käisime kaatriga sõitmas, tahtis ta kohe rooli taha minna,” räägib Roomet õhinal.
Veel on Leigerite pere Eesti Karavani Klubi liikmeks ning neil on tore haagissuvilaga auto, millega Naksitrallide kombel suviti mööda Eestit ringi sõidetakse. Lõpetuseks kiidab Roomet, et viimsilased on ka muidu näoga mere poole, mitte ainult merekultuuriaastal. “Viimsis elab väga palju meremehi. Eks nemadki on ühed suured Eesti merekultuuri edasikandjad. Siin on mitmeid sadamaid, harrastatakse kalapüüki, viiakse läbi purjetamis- ja surfitrenne. Ehk siis kõigele sellele tuleks veelgi rohkem tähelepanu pöörata ning kutsun üles kõiki viimsilasi merelist elustiili propageerima ja tutvustama.”
