Eestlase ellujäämisstrateegia: mida hullem olukord, seda lahedamalt tuleb võtta!
Meeli Parijõgi Õpetajate Lehest rääkis Paul-Eerik Rummoga eestlaste ellujäämisstrateegiast.
Mis värk meil selle rahvusliku alaväärsuskompleksiga on? Vaatame ühe ja teise suure rahva poole – nemad teavad paremini ka seda, mis meile hea on.
Jah, sellel on ajalooline tagapõhi olemas.
Ikka 700 aastat orjaaega ja 50 aastat okupatsiooni otsa.
Jah, orjapõlve jutt ja kõik see. Osalt on need teadlikud poliitpsühholoogilised konstruktsioonid, kus on demagoogiaelement algusest peale sees. Aga ega päris tühja koha peale ei saa ka midagi rajada. Vaieldamatu faktiline ajalugu on ju selle taga, sellest annab tragöödia välja tuletada küll. Meil ongi objektiivseid põhjusi pidevaks valvsuseks. Aga eestlaste olukord ei saa loogiliselt võttes teiste rahvastega võrreldes nii hirmus ka olnud olla, vastasel korral me poleks suutnud seda üle elada. Aga me kujutleme oma ajalugu väga hirmsana – võib-olla ka sellepärast, et seda visama ja tublimana me end tajuda saame.
Mis on siis ellujäämisstrateegia? Mida hullem olukord, seda lahedamalt tuleb võtta. Enda seesmisest krambist tuleb kõigepealt lahti saada. Siis hakkavad asjad liikuma ja mine tea, äkki lahenevadki. Selles mõttes pean pigem ohtlikuks dramaatilist mänglemist inimeste närvidel meie pideva halva olukorra teemadel, selle ülerõhutamist.
Meie omamütoloogia ei mõju meie psüühikale sugugi hästi.
Nii ma arvan jah. Inimesed näevad poliittehnoloogilised konstruktsioonid küll läbi ega lähe väga hõlpsasti igasugu kihutuskõnedega kaasa. Aga tehnilised võimalused mida tahes üles kütta on väga suured. See on avaliku elu tegelaste ja poliitikute suur vastutus, et ühiskondliku meeleolu loomisega üle võlli ei paneks. See võib viia inimesed veel sügavama lootusetuseni ja seda nüüd küll pole vaja. Lootus peab olema.
Lootus sureb viimasena?
Lootus sureb viimasena või ei suregi. Nii on iga asjaga, ka rahvuse kestmisega. Mida ma arvan läbi nägevat, mis mind ärritab või paremal juhul naerma ajab, on see, kui enda huvisid käsitatakse suurema kollektiivi, rahvuse huvidena. Peidetakse ennast selle lipu alla ja aetakse taga oma huvisid, mis võivad olla õige tühised, ja eksponeeritakse seda rahvuse päästmisena. See on naeruväärne.
Kas eestlastel leidub iseloomujooni, mida saame pidada päris enda omaks?
Nii võib tunduda ja sellel tundumisel võib olla ka objektiivseid aluseid. Iseloom ja mentaliteet sõltub keskkonnast, sellest, millise kultuuri sisse kasvatakse. Aga iga konkreetse inimese iseloomus, käitumises ja valikutes on ilmselt siiski ka mingi muutumatu ja ebateadlik alus, mis ei ole kasvatusega täielikult muudetav. See on tema geneetiline baas. On näiteid, kus nii-öelda asotsiaalsest keskkonnast pärit lapsi lapsendatakse ning neist üritatakse parimate kavatsustega kasvatada „normaalseid” ühiskonnaliikmeid, kasvatatava hoiak ei tarvitse kasvatuse vastu üldse tõrges olla, aga ühel hetkel lööb temas ikka välja midagi, mida ei osanud enam kartagi. Mingi geneetiline etteantus. Inimene ei ole ka sünnihetkel puhas leht, millele kirjutama hakata.
