Karusloomakasvatus Eestis - keelata või mitte?
Petitsioon karusloomafarmide keelustamise poolt kogus ühtekokku 1180 digiallkirja ja ligi 9000 käsitsi või e-posti teel antud allkirja.
2014. aasta 21. novembril viis loomade eestkoste organisatsioon Loomus allkirjad ja vastava märgukirja Riigikogusse. Eelmise aasta juunis toimus maaelukomisjonis selle avalik arutelu, mille tulemusel soovitas komisjoni esimees maaeluministeeriumil koostada karusloomakasvatuse mõjuanalüüs. Ministeerium tellis analüüsi Eesti Maaülikoolilt.
Loomuse hinnangul ei ole analüüs aga piisavalt erapooletu. “Juba asjaolu, et uuringu teostajaks on Maaülikool, kus muuhulgas õpetatakse ka karusloomakasvatust, jätab uuringust kallutatud mulje,” ütles Loomuse juhataja Kadri Taperson. “Milleks muuks kui kallutatuseks saab nimetada sedagi, et uuringu koostajate hulka kuulub ainsa asjatundjana väljastpoolt maaülikooli ka Eesti Karusloomakasvatajate Aretusühingu juhatuse liige.
Maaelukomisjoni esimees Ivari Padar aga sõnas Maaleht.ee-le, et nüüd, mil ülevaade sektorist on must-valgel olemas, saavad kõik, kes selle suhtes kriitilised on, oma seisukohad välja öelda. "Mulle teadaolevalt on uuringu suhtes kriitilisel arvamusel nii keskkonnaministeerium kui loomaõiguslased ja neil on nüüd võimalus oma arvamus Riigikogusse saata."
Analüüs pole erapooletu
Loomade heaolu ja karusloomakasvatuse eetilisi aspekte avas uurigus maaülikooli loomade heaolu professor David Arney, kes väidab, et loomade heaolu käsitlevas teaduses puudub konsensus karusloomapidamise eetilisuse või soovitatavuse osas. Niisamuti ei ole konsensust ühegi loomaliigi pidamise eetilisuse osas.
"On selge, et vastuseis karusloomakasvatusele on suur. See ei näi aga põhinevat selgetel ja üheselt mõistetavatel eetikaseisukohtadel, mis mõjutaksid või kirjeldaksid seda, kuidas me enda hoole all olevaid loomi kohtleme. Või ehk vaid see nõrk ideoloogia või eelistus, mis keelab meil kahjustada puurikarusloomi. Eetilise alusena ei saa sellist arusaama aga toetada. Karusloomakasvatust ei saa pidada enam taunitavaks kui muid olemasolevaid loomakasvatussüsteeme, mistõttu leiame, et ei ole eetilist alust keelustada üksnes karusloomakasvatus," kirjutab Arney.
Loomade õiguste eest seisjad David Arney väidetega ei nõustu. „Eetika peatüki keskmes on väide, et seni kuni pole keelustatud teisi loomakasvatussüsteeme, pole põhjust keelustada ka karusloomakasvatust. Loomade kasvatamine karusnahaks on keelatud juba mitmes Euroopa riigis, nende hulgas Ühendkuningriigis, Hollandis, Austrias, Sloveenias ja Horvaatias. Osaliselt on karusloomade kasvatus keelatud Šveitsis ja Taanis. Saksamaal on peagi uksi sulgemas viimased talitavad farmid. Hiljuti toetas Haagi apellatsioonikohus Hollandi mingikasvatuse keeldu eelkõige eetilistel põhjustel olenemata asjaolust, et Holland on maailmas neljas suurim minginahkade tootja. Karusloomafarmide keeldude üle arutletakse pea kõigis Euroopa liikmesriikides. Mitte üheski neist ei ole keelustatud teisi loomakasvatussüsteeme,” selgitas Taperson.
2012. ja 2013. aastal tehti veterinaar- ja toiduameti kontrollijate poolt rebasefarmis paar loomade heaolul põhinevat ettekirjutust, kuna puudusid pesakastid. Tapersoni hinnangul on see kogu mõjuanalüüsist kõige ootamatum osa, eriti kui meenutada just nendel aastatel avalikkuse ette jõudnud salaja filmitud materjale, mida esitleti ETV saates "Pealtnägija". Šokeerivas videomaterjalis on näha kitsastes tingimustes ning traatvõrest põrandal elavaid karusloomi, nende rohkeid vigastusi, haavu, näritud sabasid, silmatraumasid ja palju muid karusloomade pidamise nõuete eiramisi.
Loomade õiguste eest seisjad juhivad tähelepanu asjaolule, et mõjuanalüüsiga samal perioodil koostati kaks olulist rahvusvahelist uuringut, milles jõutakse järeldusele, et ainuke lahendus farmides esinevatele probleemidele on nende sulgemine. "Uusi ega ka ühtegi teist uuringut farmide mõjust keskkonnale lõppuuringus ei kajastatud," kirjutavad eestseisjad täna hommikul avaldatud pressiteates.
„Karusloomakasvatuse puhul on ennekõike oluline, et loomade pidamistingimused vastaksid kõigile nõuetele ja järelevalve nende nõuete täitmise üle oleks tagatud,“ selgitas maaeluminister Urmas Kruuse. „Samas on see on üks väheseid põllumajandusvaldkondi, mis toimib ilma riiklike ja Euroopa Liidu toetusteta, samuti on see maapiirkondades oluliseks tööandjaks. Kuna peaaegu kogu toodang läheb ekspordiks, on kindlasti tegemist ka olulist ekspordipotentsiaali omava majandusharuga.“
Karusloomakasvatus toimib riiklike toetusteta
Ajavahemikul 2005-2015 moodustas karusnahkade ekspordi väärtus elusloomade ja loomsete saaduste ekspordiväärtusest ligi 2,5%, see on märkimisväärne. Samas piimatoodete, munade ja mee ekspordi väärtusest moodustab see ligi 5,5% ja teraviljaekspordi väärtusest 11-14 %.
Ajavahemikul 2006-2015 on uuringus osalenud ettevõtete andmetel kõikide karusloomaliikide (mingid, hõberebased, sinirebased, kährikud, tšintšiljad) põhikarja üldarv varieerunud 42 200 ja 50 600 karuslooma vahel ning nahaloomadel 127 900 ja 144 800 vahel. Võrreldes 2000. aastaga on põhikarja loomade arv kuuekordistunud.
Eestis kasvatatud karusloomade karusnahad realiseeritakse kahel suurel oksjonil, minkide ja rebaste nahad peamiselt Soomes Vantaas asuvas Saga Furs OY ning tšintšiljanahad Taanis Kopenhagen Fur oksjonil. Oksjonite andmetel moodustas kõikide Eestis toodetud nahkade koguväärtus aastatel 2005-2015 kokku 47,72 miljonit eurot, millest minginahkade väärtus 30,13 miljonit, rebasenahkade väärtus 14,66 ja tšintsiljanahkade väärtus 2,93 miljonit eurot.
Minkide ja rebasefarmides töötas 2014. aastal kokku 74 täistööajaga töötajat, lisaks kasutatakse 10-15% ulatuses täiendavalt hooajalist tööjõudu. Tšintsiljakasvatuses töötas 2014. aastal kokku 20,5 töötajat.
"Kas karusloomakasvatus keelustada või mitte, selle suhtes peaks riigikogu minu meelest otsusele jõudma käesoleva aasta jooksul," sõnas Ivari Padar ning lisas vrdluseks, et Soomes, kus on 960 karusloomakasvandust, kestis selleteemaline debatt parlamendis mitu aastat.
