Muuseumi restaureerimislaboris tehakse "ilukirurgiat“
Eriti loogilisena kõlab see mänguasjade, eelkõige nukkude või loomakeste „ravimisel“. Erialaliselt olen sellisest vaatenurgast olnud „kosmeetik“, „nahaarst“, „ortopeed“, „silmaarst“, „kirurg“ ja nüüd siis ka „ilukirurg“.
Paar kuud tagasi andsin töökaaslasele lubaduse, et päästan tema kaks lapsepõlve lemmiknukku õnnetust olukorrast, millesse perekonna pikakõrvaline ja eelkõige teravate esihammastega lemmikloom need pannud oli. Kes oleks arvanud, et kääbusküülikule meeldib salaja nn plastisooli (pehmendatud polüvinüülkloriid) krõmpsutada?
Eellugu
1969. aasta novembrikuus sai üks plikatirts oma 4. eluaasta täitumise puhul kingituseks toreda punapäise nuku. Lelu nimetati Annikaks. Kolm aastat hiljem lisandus samuti sünnipäevakingina pikajuukseline brünett Anneli. Eks nukke oli lapsel teisigi, kuid Annika ja Anneli olid mängumaailma peamisteks tegelasteks. Pärast kolmekümneaastast pausi astusid nukud taas mängurolli, kui nendega asus mängima endise omaniku tütar. Uues mängumaailmas nimetati punapea Stellaks, mustajuukseline sai aga hüüdnime „mustlane“. Jällegi olid nukud lemmikute nimekirjas, vaatamata hulgale modernsetele beebi- ja barbienukkudele.
2015. aasta sügisel tõi pere teine tütar nukud Saaremaalt Tartusse. Stella ja „mustlane“ asetati kenasti diivanile istuma, et need oma uut mängude võtteplatsi silmitseda saaksid. Keegi ei osanud arvata, et perekonna kõige värskem liige, kääbusküülik, omakorda nukke jälgima asus. Leidnud sobiva hetke, otsustas küülik järele uurida, mis uued põnevad asjad talle toodi. Ja seda loomulikult maitstes. Stella kaotas degusteerimise käigus neli varvast.
Et plastikuablas lemmikloom nuku teiste varvaste kallale ei asuks, laotas nende kolmas omanik isutekitavatele nukujalgadele tekikese. Aga oh õudust! Jänese hammaste vahele sattusid nüüd hoopis nukkude täiesti kaitsetud ninad!
Kuidas nukud oma esialgse välimuse tagasi said, sellest loe pikemalt ja vaata üksikasjalikke fotosid Eesti Rahva Muuseumi blogist.
