Siin seisavad jõel ka ajaloolised paadid, lastiks tünnid just Portos leiutatud portveiniga. Nimelt ei sündinud see magus ja kange vein sugugi portugallaste suhkrulembusest. Mängus oli praktiline vajadus hoida veini hukka minemast pikkadel ülemere reisidel. Appi tuli käärimist katkestav piiritus, millega vein segati.

Täna on ainuüksi Poto ajaloolises keskuses kümneid kuulsaid veinikeldreid, mis „poolkohustuslikud“ tõelisele portveini sõbrale, veinimuuseumist rääkimata. Igast veinikeldrist võib leida müügil oleva 500 – 600 eurose portveini pudeli. Aga 150aastase veini eest võidakse küsida ka 2500 eurot pudelist.

Linna tuhanded portveinigiidid peavad sel taustal aga kümneid tuhandeid kordi vastama sadade tuhandete külaiste küsimusele: „Milline on maailma parim vein?“

Vastus on vaimukas ja nipiga: „Just see, mida te ise joote ja hetkel maailma parimaks peate.“

Algaja veinisõber kuulab ära, puhib tükk aega ja siis kostab õnnelikult. „Jah, loomulikult ... miks ka mitte!“


Maaleht Portugalis

on fotojäädvustuste sari läbi Rein Siku objektiivi. Elame väikeriigis euroliidu veerel idas. Kõigest 4000 kilomeetri autosõidu kaugusel lääneveerel on Portugal, Eestist vaid kaks korda suurem. Rahvast küll 10 korda enam. Väiksuse ja vaesuse tunne on meid mõlemaid aga saatnud viimasel sajandil.