Kiire ajastu haiguse raviks tehakse teatrietendus

Kiirteedel vuravad kiired autod, nende omanikud söövad kiirpakendist kiirtoitu. Kiirelt tarbitavus on ajastu nõue ja kuulub üleüldise kaubastamise juurde. Muude asjade hulgas on muutunud kaubaks ka moodne psühholoogia, selle eriti iseloomulikuks vormiks on 8-tunnised kiirkursused.

Kui ma hakkasin tegelema draamaprojektiga, mis käsitleb kiirkoolitusi, siis iseloomuliku nähtusena keset seda värvikirevat maailma hakkasid eriti silma positiivse mõtlemise kiirkursused. Sa lähed kalli raha eest kiirkursustele ja sulle õpetatakse small-talki, enesekehtestamist, konfliktide lahendamist jne… Valik on lai nagu turulett. Kõik oskused saab kiiresti kätte, et siis kiirtoitu nosides kiirteel edukalt edasi liikuda.

Elame tõepoolest kiirel ajastul. Kuid uurides kiirkoolitust kui ühiskondlikku nähtust, paelub mind esmajoones küsimus, et mida inimesed sealt saavad? Positiivne psühholoogia ise on kindlasti teadusliku alusega asi. Aga kas on võimalik hamburgeri pugimise meetodil saada sellest abi? Kas inimesed võivad teha endale sealjuures kogemata viga? Kas on ka selliseid inimesi, kes meie ajale iseloomulikult peavad positiivset mõtlemist lihtsalt uueks narkootikumiks, tuimestiks? Millised ohud kaasnevad sellise narkootikumiga?

Positiivse psühholoogia metoodika pole iseenesest miski soolapuhumine, vaid täitsa tõsine ettevõtmine. Asja tuum seisneb selles, et püütakse vältida üleliigset negatiivset mõtlemist ja negatiivseid tundeid. Mingi ettetuleva fakti või sündmuse väärtuselist hindamist tuleks vältida või kui see pole otseselt võimalik, siis püüda leida lisaks negatiivsetele aspektidele ka midagi positiivset. Positiivne psühholoogia ütleb, et meile on äärmiselt tervislik, kui ettetulevas oskame näha midagi head ja ilusat, seljataha aga jätta halvad ning koledad asjad.

Kuid olemas on ka võimalus, et positiivsete mõtete lihtsa võimendamise asemel hakatakse tegelikkust hoopis ignoreerima, kuna see sisaldab “nii palju negatiivset”. Ma räägin võimalusest, kus positiivsest mõtlemisest saavad lihtsalt järjekordselt “roosad prillid.” Kujutage nüüd ette kiirest elutempost ja madalast palgast frustreerunud depressiivset inimest, kes järsku keeldub adekvaatselt tunnetamast maailma, kes lubab endale a priori ainult selliseid aspekte tegelikkusest, mis talle tunduvad positiivsena.

Selline inimene näeb ilmselt lähedaste jaoks välja nagu mõnest eriti moodsast rahustist uimastatud narkomaan. Kriisiolukorras nt sõjas saaks ta kiirelt surma, sest ta ei taju olukorda adekvaatselt. Või siis põhjustaks oma otsustega teiste surma ja kannatusi. Mis kõige hullem, mingi aja pärast murrab tegelikkus ta positiivse mõtlemise kaitsevallist ikkagi läbi, roosad prillid purunevad ja ta on taas tagasi oma trööstitus olevikus, katkisemana kui kunagi varem.

Positiivse psühholoogia valgumine eneseabi kursustesse on aga tänapäeval mastaapne ja positiivset psühholoogiat õpetavad kursused populaarsed. Populaarsuse üle pole ka imestada, sest alatasa käib avalikus ruumis negatiivsete mõtete käiamine.

Kuigi enamust koolitustest pakutakse kõige paremate kavatsustega, on minu jaoks üleval küsimus, kas psühholoogia kiirkursus saab ikka olla kasulik ja seda kõigile ühtemoodi?

Sügiseks plaanime lavaküpseks saada dokumentaaldraamat, kus käsitletakse positiivse mõtlemise võimalikkuse teemat lihtsa talupojamõistusega muhedal ja eestlaslikul kombel.

Kel huvi kaasa aidata, võib piiluda Hooandja koduleheküljele, kus juuni lõpuni on üleval projekt "Avameelselt positiivsest mõtlemisest“.