Palametsa pajatused: Esimesi muljeid Wehrmachtist Keilas
Raudteed olid veel rivist väljas ja hobuvedu toimetas kõike vajalikku rinde suunas. Selleks vajati aga ristteedele suunaviitu ja need olid ilmselt juba enne sõjakäiku valmis maalitud saksakeelsete baltisaksa toponüümidega. Ikka nach Reval, nach Pernau, nach Lodensee und nach Fall. Viimane näitas siis teed Keila-Joale, eelviimane Kloogale. Ei ühtegi eestikeelset viita.
Lisaks igasugused väeosade staapidele ja ladudele ning välilaatsarettidele suunavaid värvikirevaid ruute, rombe ja ristkülikuid tavainimesele täiesti arusaamatute sõnalühendite ning numbritega. WiKo tähendas Wirtschaftkomandot ehk varustusametit, kus jagati vajalikku moona. Punavägi oli püüdnud kõike võimalikult salastada. Sakslastel tundus olevat lausa vastupidi. Keilat läbiva 217. jalaväediviisi väheste autode juhikabiinidele olid maalitud diviisi embleemina alpilill – Edelweiss. Ilmne vihje diviisi formeerimiskohale kuskil Alpide kandis.
Otse meie maja vastas Vaiksel tänaval elasid mõnda aega kaks noort saksa ohvitseri koos oma reameestest virgatsitega. Nägin päevast päeva nende omavahelist suhtlemist, milles polnud jälgegi kamraadlikkusest või semutsemisest. Virgats kuulas oma ülemuse juttu alati valvelseisangus, küünarnukid järsult tagasi surutud. Ning vastas korraldustele valjult: „Jawohl, herr Leutnant. Zum Befehl, herr Leutnant...!“ Seisusevahe oli ilmne.
Meenub selline episood. Baptistide palvemaja kõrval, kuusetuka all peab puhketundi Haapsalu suunas veerev patarei. Vist 6-tollised raskete ummikratastega torud. Jõulised ardenni tõugu veohobused on lahti rakendatud, et nad saaksid süüa ja hinge tõmmata. Suurtükiväelased, paljud neist särgiväel, valmistavad väikestel lõketel sooja toitu. Lausa idülliline pilt, mida lähedalt uudistama jäin.
Siis tuli minu juurde üks vanem sõdalane ja küsis, et mis valge maja seal tänava pikendusel – Kooli tänava lõunapoolne ots oli siis veel kõnnumaa – paistab? „Das ist ein Schulhaus,“ vastasin oma napis saksa keeles. „Ahah,“ ütles sakslane. „Ma olin varem kooliõpetaja, lähme ja vaatame lähemalt.“ Läksime , vaatasime, sisse ei saanud. Sakslane jäi rahule. „Ilus maja. Meil Saksamaalgi pole igal pool nii soliidse väljanägemisega koole. Ja imelik küll – mida kaugemale põhja suunas me liigume, seda kenamad näevad Baltimaade külad ja asulad välja. Eriti Leeduga võrreldes.“
Vastasmaja ohvitserid andsid mulle uudistada väegrupi Nord ajalehti Die Front. Esiküljel alati Juhi peakorteri ametlik ülevaade eelmisest sõjapäevast, Saksa armeede uutest võitudest. Tagakülg täis pilte lõbusast sõdurielust, Luftwaffe lenduritest ja lennumasinatest, rusuhunnikutena teeservades vedelevatest vene tankidest, vapramate sõdalaste autasustamisest Raudristidega. Nii päevast päeva. Kuni algasid sügisvihmad, jäid Hitleri sõjamasina rattad niigi viletsate sise-Venemaa teede mülgastesse kinni. Järelvedu oli vaevaline, edasitung lakkas, kuigi Moskva näis olevat lausa haardeulatuses. Armeelehe tagakülje täitsid nüüd fotomontaažid pealkirjade all: „Muda ja pori.“ Sõdurid sikutavad ja tõukavad meeleheitlikult pingutades autosid ja mootorrattaid mülgastest välja. Tuleks ometi korralik talv nii 5-kraadise külmaga, aitaks saksa sõjamasina jälle liikuma. Ja tuligi. Venemaal tavalise –25 kraadiga, mille kohta Kaug-Idast kohale jõudnud siberlased ütlesid „Normaalselt soe ilm!“ Aga veel suverõivastuses sakslaste arvates oli see lausa jäine põrgu. Ning Keilas tuletati meelde vanasõnu: „Ära hõiska enne õhtut!“ ja „Pill tuleb pika ilu peale.“
