Palametsa pajatused: Sõja ajal sõitis rongi sabas kiirtuld andev õhutõrjekahur
Aga sõidukorda need raudteed said ja hirmkülmal 1941/42. a sõjatalvel pääses Tallinna juba rongiga. Kütmata kaubavagunites püstijalu seistes ja jalgu sooja saamiseks vastu põrandat trampides. Meelde on jäänud episood ühest pärastlõunasest sõidust. Vaguni seinad olid kaetud lumivalge härmatisega. Lükanduksed tugevalt kinni, et jäine tuul sisse ei pääseks. Ja ukses tilluke ava, et piiluda, kui kaugele rong juba jõudnud on. Olime kusagil Lilleküla lähedal, päike paistis madalalt loodekaarest. Ja korraga ilmus vaguni seinale otsekui kinoekraanile liikuv värviline kujutis maastikust, millest mööda sõitsime. Seejuures ümberpööratult, jalad ülespidi, nii nagu meile füüsikatunnis oli camera obscura kohta õpetatud. Egas see optiline efekt kuigi kaua kestnud, rong kaldus kurvi ja kujutis kadus. Aga ainulaadne ja unustamatu elamus oli see küll.
1942. aastal ilmusid Revali lähiliinidele juba Saksa riigiraudtee Reichsbahni muuseumivara hulka kuuluvad ja meile kummalised tunduvad reisivagunid. Jagatud väljaspoole avanevate ustega 8 reisijat mahutavateks kupeedeks. Neid ühendas kogu vaguni ulatuses väljaspoole kinnitatud kaks pikka astmelauda, mida mööda sai ka sõja ajal, tuule, tuisu ja vihma käes, ühest kupeest teise turnida. Seda ka mõned uljaspead tegid.
Pimendamisnõude tõttu ei tohtinud vagunites olla mingit valgust. Nii nagu väljaspool vagunitki. Vaid jaamades olid mingid tondisilmad – laternad. Ning vedurikorstnast tupruvas suitsus nägime hetkeks vilksatavaid sädemeid. Kuuvalgetel kevadtalvistel õhtutel võis selline sõit koguni romantiline tunduda. Tallinnas keskkoolis käivad poisid-tüdrukud olid tihedalt koos ühes jahedas kupees. Ning loomulikult omavahel elavalt suhtlemas. Jutuainet juba jagus. Akna taga kumavad lõpututena näivad Valingu kandi lumeväljad.
Keilast kaugemale sõiduks tuli eelnevalt hankida kohalikust politseijaoskonnast laia punase randiga kakskeelne sõiduluba. Selle saamiseks nõuti raudteesõidu hädavajalikkuse kirjalikku põhjendust – rongid olid niigi üle koormatud, reisijate hulka püüti igati piirata. Loa ettenäitamisel müüdi Tallinna vaksali kassast – see asus mingis barakis (Balti jaama hoone oli ju maha põletatud, vaid paekivist müürid püsti) – sõidupilet. Sellega pääses tavareisijate veoks kohandatud kaubavagunisse. Pikad pingid seinte veeres, pakid /kompsud vaguni keskel. Veduri järel oli paar korralikku reisijate vagunit saksa ametimeeste ning eestlastest komandeeritute tarvis. Ning rongi sabas lahtine platvormvagun ning sellel neljast rauast kiirtuld andev õhutõrjekahur.
Kaks sakslastest laskurit nende taga metallistmetel valmis võimalikke madalrünnakuid tõrjuma. Sest sirgel teelõigul aeglaselt tossutav rong oli vaenlase ründelennukitele hea sihtmärk. Nägin sellist õhutõrjeplatvormi õige lähedalt 1943. a maikuu lõpul, kui läksin keskkooliõpilastele ette määratud suviste põllutööde abistaja kohustust täitma. Pidin sõitma Rakke jaama kaudu Koeru kanti. Jaamas oli sugulane hobuse ja vankriga ootamas. Vastutulevate sõjaväerongide läbilaskmiseks võisid ooteajad jaamades venida õige pikkadeks. Aga mis parata – rattad peavad võidu heaks veerema! Selliseid hüüdlauseid võis mitmel pool raudteel näha.
