Roomet Sõrmus: Eesti piimandust tabanud allakäik on võtnud tragöödia mõõtmed
Ettepaneku tegelikku sisu arvestades teeb nõutuks maaeluministri avalik selgitus, et tootjatele tutvustatud algse plaani järgi „kasvanuks otsetoetus 2017. aasta tasemelt 120 €/ha aastaks 2020 tasemeni 160 €/ha, samuti oleks kuni 100 pealistele karjadele saanud maksta toetust 150 eurot piimalehma kohta ja üle 100-pealistele karjadele 90 eurot piimalehma kohta."
Maaeluministri hästi seatud sõnadest jääb mulje, nagu on selle kava sisu otsetoetuste suurendamine!? Tegelikult aga pidigi ühtse pindalatoetuse arvestuslik hektarimäär suurenema, sest nii on ju mitmeid aastaid tagasi EL tasemel kokku lepitud. Kas poleks olnud ausam öelda, et kava kohaselt tõuseb nüüd otsetoetus vähem kui algselt lubatud? Ja "tõusu" asemel tuleks seda lauset lugeda: toetused lähenevad kava kohaselt EL keskmisele veelgi aeglasemalt, kui algul lubatud. Sest kava tegelik sisu on kõikide tootjate ühtse pindalatoetuse määra vähendamine ja selle arvelt tekkivate vahendite ümbersuunamine ühele osale piimatootjatest.
Lisaks on hakatud kordama vana retoorikat, et tootjatel pole mingit õigustatud ootust toetuste osas, ammugi siis veel loota otsetoetuste hektarimäära tõusu. Nagunii sööb toetusaluse pinna ettearvamatu kasv tõusu ära… Mis siis, et tänase maaelu- ja peaministriga samasse erakonda kuuluv toonane peaminister Andrus Ansip lubas mõned aastad tagasi, et otsetoetused lausa kahekordistuvad. Sellist muljet vahendas ka peaminister Taavi Rõivas oma hiljutises sõnavõtus Riigikogule.
Maaeluminister ei mõista, miks me ei toetanud toetuste ümberjagamise teel kõikide piimatootjate toetamist?
Tootjaorganisatsioonid tegid toetuste ümberjaotamise kohta seisukoha kujundamiseks liikmete hulgas laiaulatusliku küsitluse, millele vastas ca 400 põllumeest ja mis andis meile väga selge vastuse, et põllumehed ei toeta maaeluministri ettepanekuid toetuste ümberjagamiseks. Olukorras, kus valitsus on oma ülesanded sihikindlalt tegemata jätnud, ei saa me toetada teravilja-, lihaveise-, lamba-, köögiviljakasvatajate jt tootjate konkurentsivõime nõrgendamist.
Muidugi on piimatootjad mõõtmatult suures hädas, aga see peakski valitsust sundima ennast kokku võtma ja oma tegeliku ülesande EL ühise põllumajanduspoliitika karmilt reguleeritud raamides ära tegema. Tootjad tahavad tagasi neid otsetoetusi (üleminekutoetusi), mille riik on oma otsustega ära võtnud. Kas kujutate ette mõnda teist riiki, kus põllumeeste otsetoetused langevad aastaga kolmandiku võrra ning farmerid ei tuleks ja jääkski tänavale? Nüüd kujutage ette, et just nii juhtuski Eestis – peaaegu kõige madalamate otsetoetustega EL liikmesriigis. Olgem ausad, Eesti põllumehed on viimaste aastate toetuspoliitika valguses ikka väga viisakad ja rahumeelsed olnud! Üleminekutoetuste maksmise võimalus ei tekkinud nalja viluks, selle selge eesmärk oli kompenseerida meie tootjate madalamaid otsetoetusi võrreldes teiste EL liikmesriikide konkurentidega ja ära hoida otsetoetuste järsku langust alates 2014. aastast.
Kui aga tahame valitsuse liikmetega rääkida üleminekutoetustest, siis iga kord lõpeb vestlus sellega, et see meede on ebaefektiivne ja tootjad on ÜPP toimimisest, rahvusvahelisest konkurentsist ja turureeglitest justkui valesti aru saanud. Liiatigi pole Reformierakond kunagi lubanud üleminekutoetusi maksta ja ka teised koalitsioonipartnerid näivad sellesse teemasse, vaatamata valimiste eelsetele lubadustele, pehmelt öeldes leigelt suhtuvat.
Piimasektori pikale veninud kriis on tänaseks karjast välja viinud juba rohkem kui 10 000 lehma. Viimane kuu viis endaga kaasa taas üle 600 piimaandja. Tõuaretajatelt kostub, et tõuloomade müük on ammu ületanud Eesti piimakarjakasvatuse kestlikkuse jaoks talutava taseme ning ka lehmade seemendamine on drastiliselt vähenenud. Valitsus nimetab seda kohanemiseks uue turuolukorraga nägemata endal mingit rolli selles „paratamatus“ protsessis.
See kõik võib kõlada liiga dramaatiliselt, aga Eesti piimandust tabanud allakäik on tegelikult võtnud juba tragöödia mõõtmed.
