Kuidas oleks mõistlik leinata? Kas me kunagi saame oma surnud lähedastega veel kokku?

EELK Jaani koguduse õpetaja Jaan Tammsalu postitas Facebooki oma kogemustel ja mõtisklustel põhinevad mahukad märkmed leinast ja surmast, mille vastu tekkis kiiresti ootamatult suur huvi. Maaleht.ee jagab neid mõtteid oma lugejatega.

Millised staadiumid on tavaliselt leinal? Kui pikk on lein?

Leina pikkus on erinev. Osad inimesed on mures, sellepärast et neil ei ole leina. Tõesti selliste surmade korral, kus inimene on olnud väga vilets ja tal on olnud väga palju vaeva, võibki juhtuda, et leina asemel tuleb hoopis kergendus.

Kunagi ma muretsesin, et mul ei olnud leina, valu, muret ega kurbust, kui lähedane inimene oli surnud, ja ma olin imestunud, et niisugune olukord on. Minu hea sõber Mårten Andersson hoiatas mind siis, et kui sa ei leina läbi, siis võib juhtuda see, et sa ärritud ja muutud kurjaks inimeste peale, kes on su lähedased. Kui sa leina läbi ei ela, siis see lööb teistmoodi välja, täiesti arusaamatutel viisidel: kurjusena, äkilisusena ... See on pinge, mis on olnud ja mis ei ole millegipärast saanud välja tulla. Ja siis see tuleb teistmoodi sinust välja. Lähedased inimesed ei pruugi siis aru saada, mis sinuga on lahti, miks sa ometi nii teed. Sa ise ka ei saa aru, miks sa nii teed.

Selles mõttes on need vanad Saaremaa kombed, kus tõesti nädal aega matuseid peeti ja oldi lähedastega üheskoos, aidati leinast läbi tulla ja lahkunut ära saata, väga head.

Leinaga tuleb olla ettevaatlik ja palved, eestpalved käivad selle asja juurde kohe päris kindlasti. Ei tasuks ka ennast ära unustada, ei tasu arvata, et „küll ma saan hakkama“.

Vajaduse korral tasuks tulla õpetajaga rääkima. Mitmetes kirikutes (ka meil) on olemas inimesed, kes on spetsiaalselt õppinud leinatööd: seda, kuidas aidata inimest leinast läbi. Alustada tasub vaimulikust. Mitte lihtsalt nii, et vaimulik tuleb ja teeb matuse ära, vaid ka see eelnev, kus tullakse vaimulikuga rääkima. Ja leinatöö tähendab ka seda, et pärast matust on vaimulik valmis mureliku, leinas oleva inimesega suhtlema. Aga see inimene peab ise vaimuliku üles otsima, temaga aja kokku leppima. Tuleb lihtsalt rääkima tulla. Ma väga-väga soovitan seda. Seda tehakse väga vähe, aga see oleks hästi vajalik.

Kas on võimalik leina kiirendada või seda ignoreerida? Kas seda üldse tohiks teha?

Ignoreerida leina kohe kindlasti mitte ei tasuks. See on väga tõsine asi ja võib väga-väga valusalt kuskilt mujalt pärast välja lüüa. Asjad peaksid olema läbi elatud.

Kui sa leina läbi ei ela, siis see lööb teistmoodi välja, täiesti arusaamatutel viisidel: kurjusena, äkilisusena ...

Kuidas oleks mõistlik leinata? Kuidas hoiduda leinates äärmustest?

Ma ei oska seda öelda. Ma olen mõnele inimesele kunagi pidevalt rääkinud sellest, et olgu ta hea ja käigu ainult üks kord nädalas haual. Haud on seal kuskil kaugel surnuaias. Siis sunnitakse ka meest sinna kaasa tulema, et lapse surm ... Loomulikult on see meeletu tragöödia. Aga kui sa hakkad oma abikaasat süüdistama selles, et see ei armastanud tütart piisavalt palju, sellepärast et ta ei käi nüüd IGA PÄEV sinuga haual kaasas ega ole seal kolm tundi, no siis on asi juba väga suured äärmused sisse keeranud.

Me ei tohiks egopunnideks muutuda, nii et sa kogu aeg tiirutadki ainult omaenda kurbuse ümber ja kaotad ära oskuse üldse enam midagi muud näha.

Ma ei tea. Sa võid rääkida inimesele, et „ära seda tee“, aga sellest pole kasu, ta ei kuule sind. Nii et vahel on võib-olla täiesti vaja psühholoogilist abi, et sa pööraksid pilgu surnu pealt elavatele ja näeksid, et elu tahab elamist ja lähedased inimesed mitte ei taha su karjumist ega süüdistamist kuulata, vaid tahaksid sinuga koos veel ilusti edasi minna. See on hästi keeruline.

Kuidas vältida ülekurvastamist?

Ma arvan, et väga paljude asjade puhul on see, et me ei tohiks anda toitu äärmustele. Kui sa kogu aeg muudkui asju vaatad, istud toas, kus ta elas, loed vanu kirju ... Ühesõnaga on võimalik ennast ainult sellesse maailma ära uputada. Ja sellega see ülekurvastamine kindlasti võimendub. Eluga peaks edasi minema nii palju, kui see on võimalik. Kuigi võib-olla ei ole ...

Kuidas oma eluga edasi minna, kui on kaotatud ääretult lähedane inimene? Kuidas saada üle kõikehaaravast apaatiast? Mitte midagi ei huvita ega tahagi, et huvitaks!

Tuleb küsida, kuidas tema tahaks. Kas tema tahaks, et ma ei läheks eluga edasi?! Kas tema tõesti tahaks, et ma siin nurgas kogu aeg ainult nutaksin ja nuuksuksin ja enam tööl ei käiks või kõigele käega lööksin või igal õhtul pudeli veini jooksin ja küünalde valgel tema pilti vaataksin? Kas tema tahaks seda? Ja ma arvan, et see vastus on ei.

Me ei tohiks egopunnideks muutuda, nii et sa kogu aeg tiirutadki ainult omaenda kurbuse ümber ja kaotad ära oskuse üldse enam midagi muud näha, ainult vaatadki iseennast ja seda, kui kurb ja hale sa oled. Martin Luther ütleb: lõpeta ära, tõuse üles, sa laisk, hakka palvetama, loe Meie Isa palvet ja teisi palveid. See omaenda naba ümber tiirutamine ... Jah, ma tean, et ma võin nüüd kedagi haavata, aga vahetevahel on vaja sellist laksu, et välja tulla. See ei ole õige! See ei ole õige tema suhtes, sinu suhtes, sinu lähedaste suhtes. Jah, elu ongi vahel ebaõiglane, aga ära sina seda muuda veel ebaõiglasemaks oma käitumisega. Püüa see ring peatada.

Palju asju jäi lahkunuga rääkimata, tegemata. Kuidas leida lepitust? Nii tema kui ka endaga?

Aga räägi siis ära! Mina olen küll oma lähedastega jutud ära rääkinud ka pärast seda – kui ma olen taibanud, et mõned asjad on rääkimata jäänud. Ma ei tea, kuidas on lood teiega, aga mina usun küll, et tema kuulmine ei ole kadunud. Et me saame vaimus ühenduses olla.

Räägi ära, mis sul on südame peal. Ja tõmba joon alla, teades et Jumal on joone alla tõmmanud.

Kui minu ema taipas ära mõne tuhande kilomeetri kaugusel Saaremaal, et mul on Ukrainas sõjaväes rasked ajad ja mitte mingi minu ilus vale kirjades ei aidanud teda teistpidi mõtlema panna, siis mina usun küll, et seal kusagil ma võin rahulikult oma jutud ära rääkida. Võin läbi Jumala rääkida, võin otse rääkida ... Nii et äkki teeks asjad lihtsalt selgeks, mitte ei arvaks, et enam pole võimalik. Äkki ikkagi on. Tehke katset, kuidas läheb.

Kuidas klaarida kõik asjad, kaotada ebakõlad? Andestada ja saada andestatud?

No siin on ikkagi kirik väga suureks abimeheks, ma arvan. Mine jumalateenistusele ja vajadusel mine õpetaja juurde pihile. Räägi ära, mis sul on südame peal. Kuule pattude andeks andmise kuulutust. Võta vastu armulaud. Ja tõmba joon alla, teades et Jumal on joone alla tõmmanud. Ei ole mõtet ennast surkida 30 aastat järjest. Lõpeta asi ära. Läbi patukahetsuse. Läbi pihiletuleku, läbi absolutsiooni kuulamise, armulaua.

Mida teevad need, kes ei ole kristlased? Mina ei tea, mida nad teevad. Ma isegi ei kujuta ette, kuidas nad üldse suudavad elada tänapäeva maailmas. Mina küll ei suudaks. Sellises maailmas elada ilma usuta?! Äkki saaks midagi muuta selles osas ...

Ajakasutus muutub pärast lähedase surma. Koos veedetud aeg tuleb asendada millegi muuga. Millega? Kuidas?

Oi, inimesed on ääretult leidlikud auke täitma. Täpselt seda enam ei saa. Aga saab midagi muud. Saab mõelda, mis talle meeldiks. Paned ennast korraks tema seisukohale ja küsid, mis temale meeldiks, et sa teeksid. „Seda me enam ei saa koos teha, aga mida mina võiksin teha?“ Ja äkki me leiamegi vastuseid ...

Pärast lähedase surma võib inimene avastada asju ja nähtusi, mida ta varem ei olnud osanud taibata. Mõnikord need ei ole ka kõige meeldivamad. Kui tõsiselt võtta ütlust „Surnutest halba ei räägita“? Ja jällegi – kuidas rahuneda, jõuda lepitatud olekusse?

Surnutest halba ei räägita – jah, nii see on. Ei ole vist mõtet küll. Aga üks asi on veel: „Surnuaialt ei võeta asju kaasa“ – kas olete kuulnud niisugust ütlust? Hiljuti käisin Pirita surnuaial surnuaiapüha pidamas ja üks sõber oli mulle kinkinud suure, võimsa, väga vastupidava vihmavarju, aga seda ei läinud mul seal vaja: natuke tibutas ja siis tuli päike välja. Panin vihmavarju kõrvale ja sinna ma selle jätsin. Järgmise päeva hommikul tuli mul meelde, et sinna ma selle jätsin ... Läksin surnuaeda ja seal see kenasti oligi, kõige nähtavama koha peal. Surnuaialt võõraid asju eriti kaasa ei võeta.

Saab mõelda, mis talle meeldiks. Paned ennast korraks tema seisukohale ja küsid, mis temale meeldiks, et sa teeksid.

Ei ole sealt ka negatiivset mõtet kaasa võtta. Ja kui see ikka kipub kaasa tulema, siis äkki jälle oleks abi sellest, et rääkida vaimulikuga. Rääkida asjadest nii, nagu sa neid tunned – vajaduse korral ka halba rääkides, selgitades, kuidas asjad on olnud, ja küsides, kuidas leida rahu. See ei ole nõnda, et me anname ühe üldise soovituse. Võib-olla mõnel inimesel on kõikide asjade kohta üks ja seesama soovitus, nii nagu oli omal ajal mõnel laevaarstil kõikide haiguste vastu tärpentin või midagi taolist. Aga minul on väga väike usk selliste soovituste osas, mis absoluutselt igas olukorras aitavad. Ja siin tasuks spetsialistiga nõu pidada, kuidas ja mis.

Kuidas suuta kriitilisel ja raskel ajal aru saada, et see, mis ühel hetkel näib lõputult halb, võib teisel ajal osutuda hoopis heaks või lausa parimaks asjaks, mis sinuga on juhtunud?

Äkki on abi oma kogemustest ... Äkki sellest, et seda on ju nii paljudel kordadel juhtunud. Ja äkki suudad ära oodata ka sellel korral ... Ja samas veel üks asi: niikaua, kui me oleme surma juures egoistlikud mõtlejad – millest kõigest me oleme ilma jäänud, mis õigus oli jne –, niikaua ei muutu suurt mitte midagi. Siin tuleks saada lahti enese ümber tiirutamisest, enesehaletsusest, ja küsida, mis on teisele parim.

Ma ju taipan, kuidas asi käib, olen näinud oma lähedaste puhul, kus inimene on olnud viis aastat voodihaige ja sa hooldad teda, vahetad mähkmeid ja teed kõike seda, ja siis hakkavad tulema need, kes on lohutamatus leinas. Ja selle viie aasta jooksul pole nad isegi kordagi helistanud, et lohutada ja öelda paar head sõna sellele inimesele, kes tegelikult oleks hirmsasti vajanud seda teadmist, et keegi veel mõtleb ta peale. Aga see, kui sa oled viis aastat kadunud ja siis tuled tohutult suure pärjaga ja räägid, kui lohutamatus leinas sa oled, siis no vale puha, mine, vabandust, mõne hea ja korraliku psühholoogi juurde ja räägi talle, kuidas asjad sinuga on. Kuidas sa lillegi ei liiguta, et teiste inimeste elu võiks kergem olla, ja kuidas sa siis äkki oled mingis lohutamatus leinas. Need on mingid väändunud süütunded.

Kuidas nendega hakkama saada? Jällegi sõltub inimesest, sõltub sellest, kellesse tal on usku. Kas lähed nõia juurde, kes võtab 50 euro eest kõik asjad ära, mida sa tahad anda, või lähed vaimuliku juurde ja räägid või leiad mõne psühholoogi. Igal juhul tuleb sellest omaenda naba ümber tiirutamisest lahti saada ja pöörata pilk selle poole, mis võiks teistele hea olla. Küsida seda, et äkki see ongi täna talle parim ... „Jah, mul endal on raske ja kahekesi oleks olnud palju kergem.“ „Me just hakkasime õnnelikult elama.“ Neid lauseid ma olen kuulnud küll ja need ongi kindlasti tõesed. Aga suuna enda pealt pilk ära teiste peale, enda vajaduste pealt ära teiste vajaduste peale – ka lahkunu vajaduste peale.

Kuidas suhtuda ebareaalsetesse kogemustesse?

Oleneb kogemustest. Kui ikka isa ütleb – nagu ma enne rääkisin –, et tehke aken lahti, hing tahab välja minna, ja poole tunni pärast ohkab sügavalt ja läinud tema ongi, siis on see imeline. Või kui lind tuppa lendab ja sel hetkel, kui inimene lahkub, lendab see lind välja ja läheb ... Või mingi liblikas äkitselt laskub kuskile. Neid märke on väga paljud inimesed kogenud. On antud julgustavaid märke.

Ma olen mitmete õnnetult, ootamatult surnud täiskasvanud inimeste puhul kogenud üht kummalist asja, et mitmel korral on väikesed lapsed, kes on vaikinud ja vaikinud matuse ajal, võtnud mul siis, kui on haua kinni ajamine, usalduslikult varrukast kinni – mul on talaaril hästi laiad ja pikad käised – ja öelnud, et nad tahavad midagi rääkida.

Me peame olema selleks piisavalt lapsed, et uskuda nii lihtsaid, nii imelisi asju.

Üks suuremaid imesid on see, kui leinas olev laps tuleb vaimulikuga rääkima – võõra onuga. Ma püüan lastega tavaliselt suhelda, kui nad on matusel, rääkida neile mõne loo. Ja kui lapsega see usaldus tekib, siis on mitu last mulle rääkinud, kuidas nende isa, kes on liiklusõnnetuses surma saanud, tuli ja ütles talle unes, et ta ei muretseks ja ühtlasi lohutaks ka ema. „Räägi emale ka, et minuga on kõik hästi. Vaata, minuga ju ON kõik hästi!“

Kuidas sellesse suhtuda, et isa tuleb LAPSELE ütlema? No naisele ei saa ju tulla, sest naine ei usu niisuguseid asju. Me peame olema selleks piisavalt lapsed, et uskuda nii lihtsaid, nii imelisi asju. Läbi laste need imelised kogemused tihtipeale tulevadki.

Kui palju usaldada oma unenägusid? Kas surnud inimesed saavad mingeid märguandeid anda? Kas me kunagi saame oma surnud lähedastega veel kokku?

Ma ei tea. Oleneb unenägudest. Rääkige, vestelge kellegagi, keda te usaldate nendes asjades. Tulge vaimuliku juurde. Jällegi! Mina ei tea, mis mu elust saab, kui ma kõigi asjade peale ütlen: „Tulge vaimuliku juurde!“ Aga õnneks on meil vaimulikke palju.

Mulle meeldib, kui mulle räägitakse neist lugudest. Kui räägitakse imelikest, ebamaistest juhtumustest: à la et koos istutatud kask kukub maja veranda suurest aknast peaaegu sisse ja juhtub veel palju imelikke asju, aga see kase kukkumine on siis viimane piisk, millega inimene tuleb siia, vaimuliku juurde ... Ja siis tuleb välja, et kalli inimese tuhaga urn on juba mitu aastat kamina peal ja sinna umbes kamina suunas kask oligi kukkunud. Kuidas nendesse asjadesse suhtuda? See oli selge märguanne, et „Mata mind lõpuks maha, lase mul minna ja lõpeta iseenda piitsutamine!“.

Me saame mõelda nende peale, kes on läinud. Me saame paluda Jumalalt andestust, kui me oleme midagi valesti teinud. Me ei tohi ennast nüpeldada, ennast peksta. Me ei tohi ennast tööga ära tappa selle pärast, et meil on midagi elus viltu läinud ja me oleme midagi tegemata jätnud või valesti teinud. Mine selle koha pealt edasi, palu andeks ja püüa mitte korrata neid vigu.

Kuidas Jeesusega oligi? Ahvenamaal Eckerö kirikus on üks imelisemaid altarimaale, mida ma olen näinud, mulle väga meeldib seal ees seista. Seal maalil on jutustus sellest, kuidas mehed on tirinud ühe eksinud naise Jeesuse ette ja tahavad naist maha lüüa, aga küsivad kõigepealt Jeesuselt, mida Tema teeks. Ja siis Jeesus ütleb: „Kes teie hulgast on ilma patuta, visaku esimene kivi.“ Siis, kui mehed on kõik läinud, küsib Jeesus naise käest, et kus on kõik need, kes teda tahtsid surma saata. Naine ütleb, et neid ei ole, kedagi ei ole. Ja siis ütleb Jeesus: „Ka mina ei mõista sind surma, aga mine ja ära tee enam.“ Ära tee enam. Õpi sellest negatiivsest kogemusest, millest sa oled aru saanud, et sa oled midagi valesti teinud või midagi tegemata jätnud, ja ära tee enam.

Ärgem siis unustagem, et meie ümber on veel inimesi, kes elavad.

Ühes peielauas pidas üks mees imeilusa kõne sellest, kuidas ta oleks pidanud isaga rohkem tegelema ja rääkima isaga rohkem ja kuidas tal on sellest väga kahju. Ja siis, kui ta oli selle imeilusa kõne lõpetanud ning valitses lummatud vaikus, ütles selle mehe ema sõbranna: „Ilus kõne, aga ära unusta, et su ema veel elab.“

Ärgem siis unustagem, et meie ümber on veel inimesi, kes elavad. Ja ärgem surnute peale mõeldes elavaid ära unustagem. Need kogemused – ka negatiivsed, kurvad kogemused – on meile antud selleks, et me meenutaksime surma. Memento mori! Meenuta surma, selleks et hakata elama. Selleks, et hakata võimalikult vara elama ja lõpetada ära kõik see, mis elamise juurde ei kuulu, mis takistab elamist.

Lõpuks räägin veel ühest ilusast võimalusest, mis meie kirikus on olemas. Saame oma lahkunute mälestuseks kinkida nimelise orelivile – panna oma kallid pühakotta edasi helisema. Nende nimed tulevad väikese oreli kõrvale tahvlile. Neljast tuhandest vilest, mis on siin kolmes orelis, on tänaseks juba ligi pool tuhat kellegi mälestuseks kingitud ja ligi tuhat kannavad elavate nimesid. Ja üheskoos teevad nad väga ilusat muusikat.