Palametsa pajatused: 1936. a olümpiamängude kajast Keilas
Meie pere elas sel suvel Indrussikute pool, Pargi ja Vaikse tänava nurgal ning mul tuli seal hommikuti lipata raudteejaama lehekioski, et Eesti atleetide esinemistest trükisõna vahendusel teadust saada. Raadio oli siis alles uudisasi ja aparaate vaid vähestel. Meil veel mitte. Küll oli Riigi Ringhääling saatnud Berliini kohale reporter Oskar Lõvi, kes salvestas 14 heliplaadile otsereportaažina meie meeste etteasteid. Plaadid lennutati õhupostiga üle Königsbergi Tallinna ja mängiti siin esimesel võimalusel ette.
Hommikused ajalehed avaldasid telefonitsi saadud uudiseid ja kommentaare. Lehitsesin hiljuti Tartu kirjandusmuuseumis neid pakse köiteid ja sealt ülestähendatule põhinebki järgnev lugu. Enne mänge ennustati kõrgeid kohti just Eesti kergejõustiklastele. Aga loodetud edu ei tulnud ja kodurahvas oli pettunud. Siis aga ilmusid lehtede esikülgedele suured pealkirjad: „MAADLEJAD PÄÄSTSID EESTI SPORDI AU!“, „PALUSALU – MAAILMA TUGEVAIM MEES!“
Mängude lõpul toonitati, et medalite arvult (2+2+3) tuli Eesti 49 osavõtnud riigi hulgas 13.-14. kohale. Ja keegi USA ajakirjanik väitnud, et rahvaarvu arvestades olla eestlased ungarlaste, rootslaste ja soomlaste ees koguni maailma kõige tugevam spordirahvas üldse. See tõstis juba kõrvust. Üldine huvi spordi ja sportimise vastu sai tublisti hoogu juurde.
Kui meie matimehed reedel, 14. augustil Balti ekspressiga Tallinna tagasi jõudsid, sõitsid paljud keilalasedki pealinna nende vastuvõttu uudistama. Juba teati, et riigivanem K. Päts oli igale medalimehele kinkinud nimelise kuldkella, Palusalule aga Pillapalu asunduses talukoha koos sisseseadega.
Olümpiakangelasi võttis vastu 60 000-line rahvameri! Vaimustatud auavaldused, mida Tallinna rahvas ei ole seni osutanud ühelegi kuningale ega keisrile. Kadrioru staadionile tuleb olümpiavõitjate tammik, kuhu lisaks Palusalu kahele istikule lisatakse ka eelmiste kuldmedalimeeste puud, kirjutas Päevaleht päev hiljem.
Ametlik kiirvastuvõtt toimus ülerahvastatud perroonil, kuhu lasti küll ainult eripääsmetega. Pärast hümni tõstsid spordiühingute kaaslased medalimehed õlgadele ja kandsid jaamaesisele väljakule. Seal tunglevas rahvahulgas puhkes tõeline vaimustustorm. Rongkäik ei pääsenud kuidagi liikuma läbi vanalinna Kaarli puiesteele, kus Kaitseliidu majas oli ette nähtud ametlik bankett. Kitsastel tänavatel tahtsid aga paljud olla võimalikult lähedal Palusalule ja teistele vägilastele, neid oma käega katsuda. See oli rahva spontaanne võidurõõm, mis väljendas nii tänu kui austust.
Kena väljanägemisega vangivalvuri madalapalgalist ametit pidanud Maailma-Kristjan oli korrapealt tehtud mees, kelle populaarsuselt lootsid mõnedki ärimehed hõlptulu lõigata. Näiteks teatati, et kohe lastakse müügile Palusalu-nimelised kvaliteetpaberossid, valmistatud parima tubaka erisegudest. Seda õnneks siiski ei toimunud. Rahvusvaheliste sidemetega sporditegelased hoiatasid, et kahekordse olümpiavõitja nime kasutamine tasulises reklaamis, pealegi veel tubakasaaduste omas, võib kaasa tuua paksu pahandust, kuna selles nähakse amatöörspordi ideaalide hülgamist. Uus paberossisort küll tuli, kuid hoopiski Kudmedali nimega pappkarpidel. Proovipartii olevat haaratud lausa lennult. Ja mõnelgi pool räägiti Palusalust tunnustavalt kui „kuldmetalli“ toojast Eestisse.
Kui Kristjan 1937. a Estonia kontserdisaali laval korraldatud võistlustel jälle matile astus, olla saalitäis maadlushuvilisi skandeerinud üksmeelselt: „Palu-salu-anna-valu. Pilla-palus-ootab talu!“ Ja oma saavutustega igati välja teenitud asundustalu ta kätte saigi. Kuigi vigastused sundisid teda peagi tegevspordist tagasi tõmbuma. Aga kohatäitja oli juba olemas – Johannes Kotkas.
