Palametsa pajatused: Noored kogenematud poisid Omakaitse abiteenistuses
Ühtaegu tähendas see tagalat julgestanud Omakaitse ridade hõrenemist, kusjuures kohustused valveteenistuse osas jäid endisteks või koguni kasvasid. Olukorra leevendamiseks kutsuti 1944. a suvest Omakaitset abistama ka neid, kes mingil põhjusel, kas ameti tõttu või „noorusest nõdra ja vanadusest väetina“ olid seni tagalateenistusest kõrvale jäänud.
Nii ka Keilas ja minuealistega, keda pandi valvama raudteesilda võimalike diversantide eest. Mitte just koormav kohustus, sest sillavalves tuli olla üks ööpäev nädalas, kusjuures järgmine päev anti põhitööst priiks. Nii et kujunes välja neljapäevane töönädal. Vahtkonna majana kasutati kohe silla kõrval paiknenud jaama pumbamaja väikest paekivihoonet. Õigemini selle kaht ruumi – tagumist magamiseks ja esimest ootelolekuks. Sest pidevalt olid sillal vintpüssidega kaks meest. 4 tundi postil, seejärel 4 tundi puhkust ja 4 tundi ootel – alarmi kõlades või pauke kuuldes tuli kohe, relv käes, välja rutata. Ooteajal ajasid mehed juttu, arutasid võimalikku sõjasündmuste arengut, mida oli teismelisel huvitav pealt kuulata, lugesid lehte või mängisid kaarte. Magada aga ei tohtinud – see oli valvest tulnute privileeg.
Just öised valvekorrad on oma erilisusega meelde jäänud. Ühe sellise ajal tegin ära ka oma esimese ja ainsa püssipaugu II maailmasõjas. Vana vene vintpüss – eeskirjade kohaselt lahingpadrunitega laetud ja kaitseriivist valla – kukkus kabapidi liiprile ja pauk läkski kogemata lahti. Öövaikuses kõmakas missugune, aga mingit häiret see ei põhjustanud. Paarimehel juhtus taskus olema lisapadrun, nii et püssi vahetusele üle andes padrunite arv klappis. Mulle aga hea õppetund – laetud relvaga tuleb alati ettevaatlik olla, sest mine sa tea...
Ööde pikemaks ning pimedamaks muutudes hakati peamiselt teismelisi saatma patrullima piki raudteeliini sillalt Saue jaamani ja tagasi. Oma 8+8 km astumist, vintpüss seljas ja padrunisalv vööl, et takistada vaenlasel raudteeliini lõhkumist, nn „rööpasõja“ pidamist. Eks see patrull üks mõttetu värk olnud, sest mida suutnuks kaks raudteetammil kõndivat koolipoissi väljaõpetatud diversantide vastu teha. Aga käsk oli käsk ja pärast neljatunnist „rahvamatka“ lubati minna koju magama. Püss tuli muidugi tagasi anda. Ning järgmine päev oli vaba.
Siis sai kambas jõe ääres oldud, peesitatud ja tüdrukuid madalapõhjalistes lootsikutes Punase vähi ja Tõllaaugu kandis sõidutatud. Ning tasapisi kurameeritud. Et õhtu saabudes jaamas jälle kokku saada ja Tallinnast tulijaid eakaaslasi oodata. Endal ja teistelgi alateadvust ahistamas hirm – kaua meid veel lastakse nii olla. Eelmised aastakäigud olid juba „vabatahtlikult sundkorras“ kutsutud sõjajumala teenistusse. Kusjuures nii trükisõnas kui raadios rõhutati pidevalt: ärge hoidke kõrvale, sest teile avaneb just nüüd ainulaadne võimalus võtta osa suurest sõjaseiklusest, millest nooremad aastakäigud jäävad pärast lõppvõitu paratamatult ilma. Teie koht on lennuväe abiteenistuses, nii nagu Suur-Saksamaa eakaaslastelgi. Vabatahtlikult minejaid oli, aga mitte nii palju, kui loodeti. Seepärast ilmus 3. augusti ajalehtedes Hjalmar Mäe allkirjaga ametlik korraldus. Teisisõnu käsk, mis algas nii: „Totaalne sõda nõuab kõigi jõudude täit rakendamist meie kodumaa kaitseks. Seepärast määran kutsuda lennuväe abiteenistusse kõik 1927. sünniaastakäigu noormehed...“ Ja minagi olin selle aastakäigu poiss.
