Mida teha, kui minu koer saab rästikult hammustada?

Eestimaa on kaunis koht elamiseks ja looduses liikumiseks kasvõi juba seetõttu, et meie looduses ei kohta palju ohtlikult mürgiseid loomi. Eesti looduses liigub vabalt ainult üks mürgiste madude liik − harilik rästik.

Rästikud asustavad meie kliimas enamasti samasuguseid paiku, kus on tore ka koertega liikuda − metsad, niidud, kraaviperved, jõe- ja järvekaldad ning raiesmikud. Samuti võib neid kohata ka meie linnades.

Aktiivsusperiood algab nende jaoks juba esimestel päikesepaistelistel päevadel, kui metsas on veel päris palju lund. Alguses on nad aeglased ja nõrgad, kuid muutuvad peagi vilkamaks. Esimestel päevadel hoiduvad rästikud kõige soojematesse paikadesse, soojendades end päikesepaistel kõrgemates kohtades — langenud puutüvel, kännul, kivil või soojal maapinnal.
Temperatuuride tõustes muutub nende eluviis öiseks. Nad alustavad jahti, olles aktiivsemad öö esimesel poolel.

Rästikud ise inimesi või loomi ei ründa. Hammustatakse enesekaitseks ja ainult siis, kui rästikut vigastatakse, talle peale astutakse või muul viisil ärritatakse.

Päevaks varjuvad nad urgudesse, pehkinud kändudesse, põõsaste alla ja pragudesse.

Tavaliselt käivad nad end mitu korda päeva jooksul päikese käes soojendamas. Päikselisel päeval ja eriti kestumise ajal näevad rästikud halvasti. Maod tajuvad oma kehaga pinnase võnkeid. Nii võib ka inimese või looma liiga lähedale tikkunud liigutus vallandada kaitsereaktsioonina ründe koos salvamisega.

Üldiselt ei ole rästikud agressiivsed, kuid koerad ja kassid võivad olla uudishimulikud ning rästikut käpa või ninaga nügida. Üldjuhul üritab rästik roomates põgeneda ja peituda või rahulikult lamades surnut teeselda. Mõnikord hoiatab rästik võimalikku vaenlast tugeva sisinaga. Pärast ohu kadumist, aga ka pärast salvamist, roomab rästik tihti endisesse kohta tagasi.

Rästikud ise inimesi või loomi ei ründa. Hammustatakse enesekaitseks ja ainult siis, kui rästikut vigastatakse, talle peale astutakse või muul viisil ärritatakse.

Eestis elava rästiku hammustus pole üldjuhul eluohtlik. Koduloomadest kannatavad koerad enim ussihammustuste all, sest paljud koerad on lihtsalt väga väikesed võrreldes mürgi kogusega, mis mao hammustuse puhul nende organismi satub.

Rästiku mürk muudab vere vedelamaks, mis omakorda põhjustab verevalumeid, verejookse ja turset. Mürk kui võõrvalk võib tekitada raskemal juhul tugevaid allergilisi reaktsioone või kõriturset. Peale valutundlikkuse suurendamise langetavad mürgis leiduvad ained ka vererõhku, põhjustavad nõrkust, iiveldust, südame rütmihäireid, neeru- ja hingamispuudulikkust ning uriinipidamatust.

Loomal lasta pärast hammustust rahulikult lamada

Sagedasemad hammustuskohad on looma pea, kael või jäsemed. Kui hammustuskoht asub kehal, on tee elutähtsate organiteni lühem ja looma seisund tihti raskem.

Hammustuskohal võib näha kahte teineteisest 0,5–1,0 cm kaugusel asetsevat mürgihammaste torkehaava. Karvastikust võib neid olla raske leida, samuti segab turse. Seepärast on tähtis turses ala karvast puhtaks pügada ja puhastada. Mürgihammustuse käigus võib mürgihammastest hammustushaava voolata umbes 5−30 mg mürki. Kõige ohtlikumad hammustused on pea piirkonnas. Seda just võimaliku hingamisteede kinnitursumise tõttu. Mürgi mõju haripunkt pärast hammustust on 30 minutit kuni neli tundi. Peale mürgi võivad tugevat põletikku tekitada ka mao suus ja hammastel elutsevad bakterid.

On tähtis teada, et rästikuhammustuse tunnused võivad loomal ilmneda kas kiiresti või isegi kuni 24 tunni jooksul. Sisemised muutused algavad looma organismis aga kohe, kui mürk organismi satub. Need on igal looma isesugused ja sellepärast soovitatakse kannatanu kindlasti arsti juurde viia. Seda eriti siis, kui hammustus saadi kaelale või pähe.

Loomal peaks laskma võimalikult rahulikult lamada, teda peaks püüdma igati rahustada ja teda võiks liigutada ainult äärmise vajaduse korral. Võimaluse korral oleks hea hammustada saanud jäse fikseerida. Kindlasti ei tohi hammustuskohta välja lõigata, mürki välja imeda ega jäsemele žgutti paigaldada. Ka külma kompressi kasutamine ei ole maohammustuse puhul soovitatav.

Rästik võib rünnata teistki korda ja rästikupea võib sülge pritsida isegi kehast eraldatuna. Kõik Eestis vabas looduses elavad rästikud loetakse harilikeks rästikuteks ega vaja seega tuvastamist (elusana või surnuna kaasavõtmist). Püüdke ise rahulikuks jääda — teie loom loeb teie kehakeelt ja rahuneb samuti.

Olenevalt organismi elujõust hakkavad peagi ilmnema rästikuhammustuse mürgistusnähud.

Noortel madudel eritub mürki rohkem

Üle poole rästikuhammustusi on „kuivadˮ ehk sülge mõõdetavates kogustes ei eritu. „Märjaˮ hammustuse korral eritab rästik ka sülge. Isegi vastsündinud rästikute hammustus on mürgine ja nad hammustavad ka kergemini kui täiskasvanud rästikud, sest neil pole muid kaitsevahendeid. See-eest vaenlasi on neil rohkem.

Rästiku hammustuse mõju koerale sõltub eritatava mürgi kogusest. Noortel madudel eritub mürki rohkem. Mürgi kogus sõltub sellest, kas ja millal on madu mürki varem kasutanud. Kui rästik on seda kasutanud hiljuti, siis on tal seda varuks vähem. Samuti sõltub see aastaajast. Suve esimesel poolel on maod jõudnud vähem salvata. Kuidas koera organism hammustusele reageerib, sõltub koera suurusest, vanusest, tervislikust seisundist, immunoloogilisest staatusest ja hammustuskohast. Tähtis on ka aeg, mis kulub loomaarsti juurde jõudmiseks.

Sagedasemad hammustuskohad on looma pea, kael või jäsemed. Kui hammustuskoht asub kehal, on tee elutähtsate organiteni lühem ja looma seisund tihti raskem.

Patsiendi seisundi ja arstide korralduse järgi võidakse teha valuvaigistavat ravi, kasutada antihistamiini, soonesisest vedelikravi ja hapniku manustamist. Hammustuskohal põletiku ja koekahjustuste tekkimise vältimiseks võib olla vajalik antibiootikumiravi. Kuigi harilik rästik on Eestis laialt levinud ja arvukas, tekitab ta loomade tervisele ning elule suhteliselt vähe otsest kahju. Valdav enamik hammustatuid terveneb vahel isegi kahe kuni nelja päeva jooksul. Paistetus võib püsida kaks kuni neli nädalat. Mürgist põhjustatud valulikkus võib kesta kuid. Süsteemsed haigused ja organpuudulikkus võib välja areneda ka mitme päeva jooksul, seega tuleks looma jälgida pikemat aega. Tähtis on jälgida ka neerude, maksa ja vere hüübivuse funktsiooni.

Artikkel ilmus esmakordselt Targu Talitas 2016. aastal.