Debora Vaarandi 100: Laimjala rahva värvikad meenutused Trulli Tepsist

Laimjala rahvas meenutas 1. oktoobril rahvamajas Debora Vaarandit ehk Trulli Tepsit nagu teda külas tookord tunti.

Milvi Rapp, Laimjala kauaaegne raamatukoguhoidja: kuldtärniga noormeest polnudki, linalakka ka mitte!
1963. lõpetasin Viljandi kultuurihariduskooli ja lasin määrata end tööle Saaremaale. Hakkasin sügisel tööle Laimjalas. Olin kuulnud, et siin on elanud Debora Vaarandi ja hakkasin temaga seotud mälestusi ja fotosid koguma.

See töö oli pooleli, kui poetess kord ise sisse astus. Ta vabandas, et nii ootamatult tuli raamatukogu vaatama. Ütlesin, et väga tore, mul ongi album pooleli, olen saanud Lööne soo talgutest pildid ja on olemas nii linalakk neid, kui ka kuldtärniga sõdur. Vaarandi ütles, et see kõik ei vasta tõele. Ei ole kunagi olnud konkreetset kuldtärniga sõdurit ega linalakk-neidu… Kõik tehtud töö läks untsu, suured fotod olid juba tellitud talgutest…

Ärgitasin seitsmekümnendatel kooliõpilast Jaan Õispuud Vaarandile kirjutama, et raamatukogu kohta rohkem infot saada, sest tema vanemad olid sellega seotud. Samal ajal tulid meie majandisse uued inimesed, hakati rääkima looduskaitseseltsist. Meie polnud sellisest asjast midagi kuulnud, aga 1977. a. oli meil siin asutamiskoosolek. Esimees Rein Jää ütles, et ka vaimne toit on oluline ja nii me hakkasime eksukrsioonitama mööda riiklikke looduskaitsealasid. Saime tänu Arnold Rüütlile, Jaan Eilartile ja Debora Vaarandile korraldada väga huvitavaid õhtuid.

Seal saime ka Deboraga tihedama kontakti. Ta andis meile mitmesuguseid autogrammidega pilte ja raamatuid. Kord ta ütles, et äkki on tema pronksbüst ühel hetkel prügimäel, nina ülespidi ja küsis, kas ma ei tahaks seda omale? Muidugi tahtsin ja tõime ka selle ära.

Viimati käis ta Laimjalas 2001.a. Soome kultuuriatašee tõi ta minu juurde. Oli väga tore, kuidas Debora tervitas lõvikujusid mõisa ees — patsutas käppa ja ütles, et tere-tere, no kuidas te mul siin elanud olete?

Mina käisin tema juures veel üheksa päeva enne tema surma. Rääkisin meie uudiseid ja seda, et meie Laidunina majaka juurde Kahtla laiule tahetakse ehitada 26 suvilat. Ta täitsa ehmatas ja hüüdis, et seda ei tohi juhtuda ja rääkis, kuidas ta seal käis ja mis lilled seal on… ta oli suur loodusesõber, ta uitas tihti üksi ringi, nii rabades kui mere ääres ja tundis muret, et Saaremaa looduslik omapära läheb kaduma ja loodus hävib. Et antakse läätseleeme eest käest…

Ingrid Rüütel: Ühe luuletuse tagamaadest
Mina tunnen Debora Vaarandit seepärast, et ta oli minu ema sõbranna juba üliõpilasajast. Nad kuulusid mõlemad Veljesto ridadesse. See oli üliõpilasorganisatsioon, kuhu kuulusid kultuurihuvilised üliõpilased, paljudest saidki hiljem tuntud kirjanikud, kunstnikud ja kultuuritegelased.
Mu emal oli kolm lähemat sõbrannat, üks oli ilus tädi Agnes, kes oli jurist, siis Kersti Merilaas ja Debora. Debora oli minu meelest maailma kõige ilusam naisenimi ja Merilaas kõige ilusam perekonnanimi. Minu kõik nukud olid Debora Merilaasid.

Pärast sõda elasime Pärnus, ema oli seal teatris näitleja ja Debora käis meil tihti külas. Sellest ajast on pärit tollel ajal hästi tuntud luuletus, mis algab nii: Ingrid on kasvamas suureks, vaadata teda on hea, seismas või klaveri juures, tumedais patsides pea uhkesti püsti ja silmad vaatamas kaugele.

Mulle meeldis laulda nii, et ma ise saatsin end klaveril ja eks Debora mind seal tõesti nägi, rohkem siis küll selja tagant, aga küllap ka klaveri kõrval.

Sellega on aga seotud huvitav ja väheteatud lugu: luuletuse esimene versioon on küllaltki teistsugune võrreldes sellega, kuidas seda praegu tuntakse. Luuletus ilmus Eesti Naises vahetult enne seda, kui sellest ajakirjast sai Nõukogude Naine, kuskil neljakümnendate aastate lõpus.

Minu isa Neeme Ruus ei olnud sugugi heas kirjas, ta oli kodanlik natsionalist nagu Hans Kruus ja Nigol Andresen. Kirjanike liidu esimees oli siis Endel Sõgel, tuntud kagebist. Ta oli üsna kuri selle luuletuse peale ja ütles, et mingile Neeme Ruusi värdjale pühendatakse luuletusi … ema oli pahane veel selle peale.

Et Debora seda üldse avaldada saaks, pidi ta luuletust üsna kõvasti ümber tegema. Read meeles sul kuuvalged ööd ja esmase suudluse hurm asemele tulid kuidas selgena särab su pinoeeritee ja suudluse asemel väärikaks tütreks sind võtab leninlik komsomol.

See muidugi minu meelest kahandas kõvasti selle luuletuse väärtust, sest enne see oli hästi südamlik, soe ja isiklik. Ka pealkiri muutus, enne oli lihtsalt „Ingridile“, siis aga „Noored kogu maailmas“.
Mind paneb imestama, et hiljem ta ei pöördunud varasema versiooni juurde tagasi. Nendest muutustest hoolimata oli see luuletus omal ajal väga populaarne ja kuna siis osaleti väga palju luuletustega erinevates kontsertkavades, loeti seda seal tihti.

Kui ma käisin Pärnus keskkoolis, siis juhtus luulevõistlusel nii, et mina lugesin Sütiste „Rüblikut“ ja sain teise koha, esimese koha sai aga tüdruk, kes luges Ingrid on kasvamas suureks…

Tuljo Ella: Debora isal oli üks kummaline kelder
Mina olen Debora tädipoeg, meie emad olid õed. Meie vanusevahe Deboraga on 30 aastat, mäletan teda imeilusa ja südamliku ning pehme häälega tädina, kellega tuli alati kaasa ka kommipakk.
Aga tema Tallinna Kuristiku tänava kodust on mul mõned mälestused, mida pole ehk palju räägitud. Debora isa Julian Trull, keda kutsuti ka Juliuseks, oli üks kummaline mees. Tal oli maja all keldris katlaruum, kuhu kedagi ei lastud. Seal ta oli teinud mitmeid isesuguseid asju ja skulptuure, seina sisse ühe nišši uuristanud. Kui ma naise võtsin, siis kutsus vana meid endaga koos alla.

Seina sees oli tal kõrgemal imelik väike uks nagu raudteejaama kassa. Ta tegi selle lahti ja ütles, et vaat siin on mul raamatukogu. Vastu vaatasid sealt mõned viinapitsid ja pudel. Andis meile pitsi viina ja ütles, et see on selline raamatukogu, mida ei saa muidu lugeda, kui peab alla võtma. Siis võttis sealt ühe Lenini teose, näitas seda meile ja pani tagasi.

Kosimise lugu
Debora ema Tamaara Trull oli sünnipäraselt Emilie. Vana Trull oli Orissaares postiametnik ja tema oli märganud mere ääres üht trullakat tumedapäist tüdrukut lambaid pesemas. Seal oli ta Emiliele ehk Miilile silma peale pannud. Kuskil seal Orissaare suurfarmi juures on üks suur rändarahn, mille kohta mu ema on öelnud, et siin vana Trull mu ema ära võrgutas.

See lugu oli läinud nii, et Miili pidi laevaga Tallinnast tulema, aga hüpanud hoopis Riiga minevale alusele. Sündmused kujunesid siis nii, et vana Trull varastas minu tädi ära, nad läksid Riiga, seal muutsid nad Emilie Tamaaraks, ta läks üleb vene õigeusku ja nad abiellusid.

Vanemad said sellest teada siis, kui kõik oli juba olnud. Hiljem viidi Julius üle tööle Võrru, kus ka Debora sündis. Selleks puhuks oli mine ema läinud Võrru koduabiliseks ja oligi Debora sündimise ajal seal.

Asta Kann: Debora ema hankis talunaistele piletid Draamateatrisse esiritta
Minu isa ööbis tihti Trullide juures, kui nad olid juba Tallinnasse kolinud. Ükskord juhtus nii, et Debora ema ütles, et Deborat kodus pole, on kusagil meestuttava juures ja sina magad täna öösel Debora Vaarandi toas ja tema voodis. Nii oli see alati kõigi Laimjala inimestega, et Trullide poolt anti öömaja, nad olid väga lahked ja vastutulelikud inimesed.

Aga oli ka üks selline lugu, mis võiks olla huvitav teada. Deboral olid siin omad sõbrannad, kes olid temaga üheealised ja ööbisid Trullide juures, kui käisid Tallinnas kaupa müümas.
Tallinna turg oli siis kohe Draamateatri juures. Debora Vaarandi ema töötas seal, oli seal all keldris kulisside või millegi hooldaja.

Nurga Milda ja Paju Elli olid turul toidukaupu müümas, mida ei tohtinud sel ajal teha. Miilits võttis nad kinni ja oli nii rumal, et käskis enda järel tulla. Nemad aga lipsti kohe Draamateatri keldrisse ja polnudki enam kedagi jaoskonda viia.

Teinekord olid nad jälle Tallinnas ja Debora ema andis neile teatripiletid kõige ette ritta. Kujutate ette, kaks naist, kes talvel müüvad turul kaupa, suured paksud villased kampsunid seljas, saapad jalas, villased sokid ka ja istusid niimoodi seal esimeses reas.

Siis tuli uksehoidja ja ütles, et teie küll siin ei või istuda, need on valitsuse delegatsiooni kohad. Nad näitasid oma kaardid ette, et meie need olemegi! Vaheajal nad jäid edasi istuma, juba tuli uus neid ära ajama, ikka, et need ei ole teie kohad, need on valitsuse meestele.

Nemad näitasid jälle oma kaardid ette, et meie võime siin istuda küll ja istusidki, sest Vaarandi ema oli nendele need piletid sokutanud.

Nurga Mildalt kirja pandud meenutus: sünnipäevapidu päevapiltniku ja bussiga
Sünnipäev oli postkontori ülema tütrel Lindal. Meie ei teadnudki paljud, mis see sünnipäev on, sest meil lastel neid ei olnud peetud. Selgus, et on suur sööma- ja lustipidu. Süüa anti mannaputru ja kisselli, mis oli meie meelest nii hea, et maik veel praegu suus.

Meie hulgas oli ka Trulli Tepsi. Tal oli uhke kleit. Tepsi oli vaikse loomuga.

Kohale oli ka kutsutud päevapiltnik ehk fotograaf. Meie ei teadnud õieti, mis see päevapiltnik on, aga üks poiss teadis, et see on keegi, kes paneb inimesi pildile kinni. Selle hirmuga jooksis Nooda Albert koju, sest ta ei tahtnud pildile kinni jääda. Meie Tepsiga läksime talle järgi. Albert oli tagakambris ja tõrjus meid taburetiga. Lõpuks saime ta sealt kätte ja pildile ka, aga sinna ta jäi hirmus pelgliku näoga.

Teiseks esmasündmuseks sai meil samal päeval bussiga sõit. Sõitsime bussiomaniku Mihkelsi bussiga Arjuti poeni.