Kes siis ikkagi on süüdi, et tänane seis piimatootmises on selline nagu ta on?
Arelt Palmiste kirjutab oma blogis, et tema külas on lehmi rohkem kui inimesi. Aga sellest, miks piimatootmises on seis selline nagu see on, aru saada, küsis ta vastuseid vanalt piimamehelt Arno Kannikeselt.
Kes on süüdi, et Eesti piimanduses kiratseb?
Mina kipun ikka valitsust süüdistama. Meie valitsus on liiga liberaalne, nad ei kaitse oma turgu. Isegi Saksamaal doteeritakse piima tootmist, aga Eestis ei ole seda kunagi tehtud. Meie looduslikud tingimused on väga head piimakarja kasvatamiseks ja meie piim on väga hea kvaliteediga, kuid siiski tuleb see kätte kallimalt kui mujal maailmas. Meie ei saa nii odavalt piima vabrikutesse suunata. Eesti turu kaitsmiseks ja piimanduse olukorra parandamiseks tuleb kiiresti teha poliitilisi otsuseid. Samas teeks üleskutse, et rahvas hakkaks jooma igapäevaselt rohkem piima, mitte palju kallimat välismaa pudelivett. Piim on palju kasulikum janukustutaja ja samuti majanduse jaoks tulusam.
Mida saavad teha eesti piimatootjad, et oma toodangu müüdavust parandada ja läbi selle eesti piimakarjakasvatajatele paremat hinda pakkuda?
Oma tootevalik tuleb üle vaadata. Tööstused pole viimase 25 aasta jooksul väikeste eranditega eriti edasi arenenud. Veidi on tehtud uuendusi, kuid väga pole oma tootmisliine arendatud. Tööstused pole uutele konkurentsivõimelistele toodetele rõhku pandud. Viimasel ajal räägitakse palju riigi poolt 15 miljoni euroga toetatud uue piimatööstuse rajamisest. Sellest räägitakse mitu aasta, aga tegudeni pole jõutud. Nii kaua läheb eesti piim Leetu. Nemad on leidnud oma sihtturud ja toodavad nendele suunatud tooteid, eriti itaallastele. Sealsed pitsad on paljud kaetud leedu juustuga. Leedukad on rajanud oma äriidee laabijuustutedele, need on kõvad juustud, mille valmimisaeg on kaks aastat. Meil pole vastavad tehnoloogiat. Võrus toodetakse sarnast juustu , kuid nende toodangumaht on väike ja kvaliteet pole vist ka nii hea. Sihturgudega tuleb rohkem tööd tea. Leida meie piimakvaliteedile ja nende soovidele vastav toode ja siis seda toodet arendada. Eestis on lubatud lehmade toitmiseks kasutada geenmuundatud sööta. Jaapanlased ja hiinlased on selles osas väga tundlikud, kui me seda ei muuda, siis sealsed turuuksed meile ei avane. Sellega tuleb täna tegeleda, et müüa meie puhast loodust ja sellega seoses ka puhast piima. Selleks on olemas maailmas turg.
Kas ainult Eesti piimtootjad on hädas või on mujal maailmas ka probleeme?
Käisin just ühes väikeses Ungari jäätisetehases. Kogu sealne toormaterjal tuuakse Itaaliast, kaasa arvatud piim. Itaalias on parimad jäätisetootmise masinad ja oma toodangu kõrge kvaliteedi tagamiseks tuuaksegi kogu tooraine kohale Itaaliast. Tallinna Külmhoone oli omal ajal samuti suur kvaliteetse jäätise tootja. Keila tsehh tootis spetsiaalselt Eesti värsket tavapärasemast rammusamat jäätise koort.
Selle kvaliteet oli väga hea ja see tagas toodete värskuse ja kõrge kvaliteedi. Leedukatel läheb väga hästi ja piima kokkuostuhinnad on alati olnud kõrgemad kui meie omad. Seda vaatamata faktile, et neil lisandub piima hinnale veel ka transpordihind. Meil toodeti headel aastatel 550 kilo piimatooteid inimese kohta aastas. Uus-Meremaal toodetakse 2200 kilo ja kõik müüakse välja. Tänaseks on meie piimatoodang umbes poole võrra langenud ja ikkagi seisame probleemide ees. . Venemaaga võiks saada suhted korda, sest sinna müüa poleks üldse raske. Vanasti müüdi Peterburi 100 tonni toorpiima päevas. Tartust läks iga päev tsisternrong sinna poole teele. Need olid head ajad. Venemaal tänasel päeval karjaksvastus suureneb, sest mis neil üle jääb, kuid nende piima ja piimatoodete pole ka venemaalase jaoks harjumuspärase kvaliteediga. Kunagi töötati välja vene turgu silmas pidades vene juust, mida tehti sordita piimast. Piima kvaliteedinäitajad polnud selle juustu tootmise juures olulised. Võru toodetud Vene juust oli Venemaal väga populaarne. Kui Moskvas mõnes kaupluses olid müügil eesti või, juust või hapukoor, siis olid lettide taga järjekorrad. Eesti jäätist viidi omal ajal Saksa DVsse ja Venemaale. Seega oleks ka täna võimalik leida turge. 1960 aastal Abja võitööstuses praktikal olles ei saanud me tootmisesse pausi teha, sest nõudlus oli suur. Seepärast viskasime meister Peedu Lälliga kulli ja kirja selle peale kumb saab laulupeole sõita. Peedu võitis ja läks laulupeole, mina pidin masinaid töös hoidma. Usun, et ka tänapäeval on võimalik välisturud üles leida ja selle turu jaoks sobivaid tooteid pakkuda. Selleks tuleb teha algatuseks õigeid poliitilisi otsuseid.
Kes peaks seisma Eesti piimanduse argu eest?
Tänasel päeval Eesti Piimaliidu enam olemas ei ole. Ei peetud vajalikuks. Piimandusega tegeleb Põllumajandus-Kaubanduskoda, kus selleks on ametis üks inimene. Veel mõni aeg tagasi ei võtnud isegi põllumajandusministrid piimanduses toimuvat väga tõsiselt. Vastuolud poliitikute ja põllumeeste vahel algasid juba Laari valitsuse ajal ja ega need suhted palju paremaks pole läinud. Valitsus peab seisma oma ettevõtjate huvide eest ja aitama kaas välisturgude avanemisele. Seda tööd on hakatud tegema, kuid see on veidi hiljaks jäänud.
14. oktoobril on kõik oodatud Imavere Piimandusmuuseumi, kus avatakse nõukogude perioodi ( 1950-1991) ekspositsioon. Arno, sa pead seal ka väikese ettekande. Miks nii oluline periood eesti piimanduses on seni tähelepanuta jäänud?
Imavere muuseum on riiklik muuseum ja sõltub oma arenduses riiklikust rahastusest ehk tihtipeale on selleks ministri isiklik huvi antud teema vastu. Nõukogude perioodi ekspositsiooni vastu olid mitmed ministrid, kes ei pidanud seda perioodi oluliseks eesti piimanduses. Nad ei tajunud selle aja tähtsust, kuid sellel baseeruvad eesti piimatööstused tänaseni. Seega leian, et see on väga oluline väljapanek ja eriti tore, et selle avamine toimub just eesti piimanduse rahvusvaheliste suhete taastamise 25. aastapäeval.
