Palametsa pajatused: Ilmateated olid sõjasaladus, Moskva kellaaeg mitte
Olin olnud 1942. a jaanuarist Kusti poiss ja samasse kooli läksin tagasi ka 1944. a sügisel, mil vaheldunud võim alustas uut õppeaastat. Nimelistest koolidest olid tehtud numbrilised ja GAG kui vanim ning väärikaim kandis nüüd Tallinna 1. Keskkooli nime. Õpetust anti ka laupäeva hommikupoole, nii et 5 ja pool nädalapäeva tuli elada Tallinnas ja vaid nä- dalavahetusel sai olla pikemalt Keilas. Kuna tolleaegne rongisõit oli õige vaevaline, tuli leida mingi ulualune koolilinnas. Sain selle tädi juurde Kadrioru serva ja seal puutusin kokku suure sõja lõpu aegse Tallinna argieluga.
Kõikjal oli veel tunda äsjaste suurpalangute ahervaremete imalkirbet lehka. Elamispinnast oli suur puudus, ometi mahuti kuidagi pead-jalad koos ära. Hea seegi, et elektrit oli, trammid liikusid ja veevärk töötas. Endiselt nõuti pimendamist ja kehtis öine komandanditund. Tänavatel liikusid mundrites patrullid, kes püüdsid „hüppesse läinud“ punaväelasi. Eraisikud neid ei huvitanud, see oli miilitsa rida. NKVD-mehed tegid oma julma tööd võimalikult märkamatult.
Elanikkonnalt korjati raadiovastuvõtjad jälle ära ja asutustesse ning korteritesse pandi üles traathäälingu kõlarid – krapid, mis edastasid vaid 1-2 jaama. Ilmateated olid sõjasaladus, Moskva kellaaeg mitte. Telefonipostide otsa monteeriti suured plekist valjuhääldid ehk rahvasuus plärafonid, mis saastasid avalikku ruumi (nagu nüüdisajal on kombeks väljenduda) valju marsimuusika, sõjasõnumite ja suulise propagandaga.
Ajalehed olid neljaleheküljelised ja hirmpikkade nahkses kroonustiilis lugudega. Vähesed fotod halval paberil trükivärvist läbi imbunud, ähmased ja määrdunud. Suur osa teabest liikus inimeselt inimesele suust suhu juttude, sageli ka kuulujuttude näol. Üht-teist saadi teada Rootsi jõudnutest, kodumaale jäänute kinnivõtmisest, punaväelaste marodööritsemisest ja metsavendade tegevusest. Vähe oli infot Saksamaale jõudnute saatusest. Nõukogude tagalast naasnud jutustasid üksikasju sealsest elust, Leningradi blokaadist, Jaroslavli kunstiansamblitest ja muustki. Levis ütlemine, et kui varem levitas uudiseid der Rundfunk (ringhääling), siis sõja ajal teeb seda der Mundfunk (suuhääling). Juttude edasirääkimisel tuli arvestada võimalusega sattuda NKVD huvisfääri ja see ametkond juba nalja ei mõistnud. Muide – NKVD ametlik eestikeelne vaste oli SARK (Siseasjade Rahvakomissariaat), aga millegipärast seda lühendit ei kasutatud kuigi kaua. Kõlas vist ülemäära halvatähenduslikult.
Oli veel üks moodus elanike informeerimiseks. Käidavatesse kohtadesse pandi üles stendid, millele kleebiti igal hommikul Pravda ja Rahva Hääle värsked numbrid. Esiküljel Nõukogude informbüroo ametlikud sõjasõnumid, nende kõrval Stalini allkirjaga käskkiri võidukate vägede ja väejuhtide autasustamisest. Eriti suurte vallutuste puhul oli lõppu lisatud veel käsk anda pimeduse saabumisel Moskvas ning liiduvabariikide pealinnades – seega ka Tallinnas – nii ja nii paljudest torudest nii mitme kogupauguga võidusaluut. Just 1945. a varakevadel hakkasid saluudid sagenema, kusjuures ilutulestik sädeles just lahe kohal. Ilmselt peeti silmas tuleohutust koos panoraamse avarusega – Kadrioru rannast avanes mõjuv vaatepilt, samal ajal kui vanalinna majade vahelt ei näinud suurt midagi. Küll oli kogupaukude raginat kuulda.
Söögipoolist jagati toidukaartidega või osteti Tallinna turult, mis paiknes vanas Uue turu nimelises kohas – Pärnu maantee ja Estonia teatri tahmunud varemete vahel. Müüjaid ja ostjaid, spekulante ja sahkerdajaid, perenaisi ja pereemasid igatahes jagus turule küllaga. Minul sinna asja ei olnud – lihakraami järel käis tädi, piima, kartuleid, kaalikaid ja muud taolist tassisin käe otsas Keilast. Egas see tegevus kuigi esinduslik olnud, aga mingit pilkamist koolivendade poolt ei mäleta. Aeg oli selline, et sundis kitsikust mõistma ja toidupoolist hindama.
