Palametsa pajatused: Koolivägivalda esines vaid verbaalsel kujul
Uus õppeaasta algas 23. oktoobril 1944 koolile tagastatud Saksa asutuste prahti täis Kloostri tänaval GAG-i oma majas. Poisse kogunes omajagu ja olime rõõmsad ning elevil, sest meil oli kolmes E-tähega algavas asjas vedanud. See tähendab – olime ELUS, olime EESTIS ja saime EDASI ÕPPIDA. Samal ajal kutsusti paljud meie eakaaslased 2 – 3 aastaks punaväkke aega teenima. Halvemal juhul võisid koguni Klooga välja- õppelaagri kaudu Kuramaale rindele sattuda.
Meid jagus kahe väikese paralleelklassi tarvis. 10.A koondas poisse, kel oli võõrkeeleks inglise keel. 10.B, kuhu minagi kuulusin, saksa keel. Novembri algul anti aga ootamatult teada, et kogu meie klass viiakse in corpore üle 7. keskkooli. Seal, Inglise kolledži, Prantsuse lütseumi ja Westholmi gümnaasiumi järglaskoolis on küll 24 poisiga lõpuklass, aga eelviimases, 10. klassis vaid 4 õpilast. Nendest ei ole võimalik moodustada järgmise aasta abituuriumi. Ei tahtnud me kuidagi kooli vahetada. Palusime, protesteerisime, aga tulutult. Novembri keskpaigast oli meie klassi 14 poissi – mõnel läks siiski korda vanasse kooli jääda – uues koolis ja koolimajas, mis asus Tõnismäel, Hariduse tänav 3, 1937. aastal valminud moodsas Prantsuse lütseumi hoones. Samas majas ja vahetuseski töötas veel tütarlapsi õpetav 5. keskkool, kusjuures mõlemat kooli juhtis üks ja sama direktor – kogenud reaalainete õpetaja Mihkel Usai.
Teadagi tõsiasi – poisid vajavad eeskujudena tarku ja tasakaalukaid meesõpetajaid, kelle taolisteks tahetakse ise saada. Nii oli see olnud GAG-is ja nii oli ka 1940. a kolmest koolist kokkuliidetud 7. keskkoolis. Hea kool igas mõttes: kogenud koolmeistrid, väikesed klassid, tihe kontroll. Majas kindel kord ja klassis õppimistahe.
Klassijuhatajaks sai meile Konstantin Treffner (1885 – 1978), Hugo Treffneri kaugelt sugulane. Elupõline koolimees, erialalt matemaatik, kauaaegne Tartu Treffneri kooli direktor, kes seniste sidemete purustamiseks oli 1940. a sügisel sundkorras üle toodud Tallinna ja degradeeritud siin tavaõpetajaks 7. koolis. Alati korrektselt riides, mõnikord küll ülemäära närviline, aga see oli ka arusaadav, võttes arvesse, mida ta viimastel aastatel oli pidanud läbi elama. Õpetas selgelt ja tulemuslikult. Austasime teda, aga lähedaseks meile ei saanud. Ülemäära suur oli meie aastate ja elukogemuste vahe. Ergutas, et meie klassi keskmine hinne oleks kõigis ainetes üle nelja, tol ajal kaunis haruldane näitaja. Ja koos saavutasimegi selle. Siis oli Kostja – nii teda hüüti tagaselja juba Tartus – klassiga rahul. Isegi kiitis meid.
Kui olime järgmisel sügisel juba abituriendid, alustas Treffner esimest klassijuhatajatundi sõnadega: „Teid on küll arvult vähe, aga just seetõttu peate olema teravik, mis tungib esimesena kõigist raskustest läbi, nii et ülejäänud õpilaste hulk kergesti järele tuleb.“ Oo, kuidas me olime seda kuuldes kõrvust tõstetud! Sest egas me mingid paipoisid polnud. Sõjas kõrvetada saanud põlvkond, paljud isadeta. Mõned Saksa ja Soome pool võidelnudki meie hulgas, mida hoiti loomulikult ainult osaliste endi teada. Muidu oleks teadagi kuhu minek.
Ka koolivägivalda esines. Tõsi – vaid verbaalsel kujul. Asju pandi paika aasimisega – vastaspoole „eesliks“ (ladina keeles asinus) tegemisega. Samuti tuli ette koolikorra sihilikku rikkumist ja kui need pahandused jõudsid klassijuhatajani, siis oli kuri karjas. Treffner kasutas ikka oma kunagise direktoriaja mõõdupuud ja alustas meie noomimist traditsioonilise formuliga: „See on ju ennekuulmatu skandaal, et abituriendid...“
Ka abituuriumis olime õppeedukuselt tipus. Meid oli 18. Kõik me lõpetasime, 3 kuld- ja 2 hõbemedaliga. Minagi medalistide hulgas. Kõik omandasid kõrgema hariduse. 9 Tallinnas, 9 Tartus. Kõige populaarsemad olid a-tähega algavad erialad – 6 arsti, 3 arhitekti ja mina ainsana ajaloolane-kooliõpetaja. Kes ma nüüd neid ammuseid aegu pajatusteks vormin.
