Kutsuge täna hinged sooja
Hingedeaeg kestab sügiskuu algusest uue aastani ning sel ajal võib iga päev olla hingedepäev. Hinged ei vaata kalendrisse, vaid tulevad siis kui on udused ja vaiksed ilmad. Just siis jääb piir elavate ja surnute vahel õhukeseks ja meie rahvas siit- ja sealtpoolt Toonela jõge saab kokku.
Hingedepäevad on udused-sombused-vaiksed päevakesed, mil pered saavad oma esivanemate hingi kombekohaselt vastu võtta ning hingedel on kerge tulla.
Hingedepäev kehtestati kirikukalendris 1006. aastal
Katoliiklikus kirikukalendris kehtestati 1006. aaastal 2. november hingedepäeva ehk usklike surnute mälestuspäevana. Eestlastel jääb hingedepäev hingedeaja sisse. Hingedepäeva on nimetatud juba 14. sajandi allikates, kuid tema tähistamine (nagu ka 1. november ehk pühakutepäev) on jäänud omauskumustele tugineva hingedeaja varju. 1990. aastatel levis tava süüdata hingedepäeval koduakendel ja kalmistul sugulaste haudadel lahkunute mälestuseks küünlad.
Surnud esivanemate hingede austamise aeg
Hingedeaeg on sügisene periood eesti rahvakalendris, mil austati ja oodati koju surnud esivanemate hingi. Põhjarannikul on seda nimetatud ka jaguajaks. Hingedeaega on viimastel sajanditel tähistatud erineval ajal, kas siis oktoobris-novembris, eriti enne mardipäeva, mõnikord aga juba perioodil, mis algab pärast mihklipäeva. On ka arvamusi, et hingedeaeg eelnes vahetult jõuludele või paiknes novembris. Hingedeaja sisse on kuulunud kindlasti hingedepäev.
Hingedeajal (neljapäeva õhtuti) oodati hingesid koju. Sel puhul kaeti neile tuppa, sauna või toapealsele laud, mille äärde kutsusid peremees ja perenaine hingi nimepidi toitu maitsma. Neil paluti kaitsta põldu ja karja. Hingedeaja lõpul tänati ja saadeti hinged taas ära.
Hingedeajal oli keelatud müra tegemine, naljatamine, naermine, kisamine, kärarikkad tööd nagu puude lõhkumine. Samuti olid keelatud villa ja lõngaga seotud tööd.
Hingedeaja ilmad arvati olevat pimedad, udused ja sumedad.
Hing
See vana läänemeresoome ühissõna märgib elualget inimeses, loomades ja muus looduses ning on olulisemaid kujutelmi rahvausundis. Hing asub kogu kehas, kuid ka üksikutes elundites, veres, juustes ja küüntes. Hingekujutelmaga kuuluvad kokku sellised nähtused nagu vari ja hingamine ehk hingus, samuti nimi. Kõigi nende koosmõjul oli inimese hingejõud tugevam või nõrgem. Näiteks lastel oli hing nõrgem kui täiskasvanutel. Hinge sisaldavaid kehaosi, nagu juukseid, küüsi, verd, ei jäetud kunagi laokile, et nende kaudu ei saaks keegi omanikku mõjutada või haigusi saata. Näiteks laialiloobitud või õue visatud juustega seostati peavalu. Lõigatud ja mahaloobitud küüntest sai kurat või päkapikk endale nähtamatuks tegeva kübara.
Oleme hingeusku rahvas
Vanemas maakeeles tähendab hing inimest. Oma emakeeles saame öelda, et 9. klassis on 24 hinge ehk õpilast, riigikogus on 101 hinge ehk saadikut, Eestis elab üle miljoni hinge ehk inimese. Enda ja teiste hingelise olemuse meenutamine ja tunnistamine aitab jääda inimeseks.
Meie rahvas on ikka olnud hinge usku. Hingeusk on kirjutatud sajal moel meie emakeelde. Hing on meil meeles ja keelel. Kui midagi on väga valesti, ajab see hinge täis. Suur ülekohus lõikab hinge. Hing võib valutada, kurvastada, igatseda, olla surutud, tunda hingeahastust ja hingepiina. Hing võib olla müüdav, kadunud, eksinud ja õnnetu. Vahest ei anna hing asu ja inimene otsib hingepidet. Kui miski on hingel, hing on raske ja vaevas, tuleb hinge puistada, hingelt ära rääkida. Siis muutub hing kergemaks. Vahest paistab meie silmist ehk hingepeeglist see, mis on peitunud hingepõhja, hingesoppidesse. Märka inimest, vaata talle silma.
Keskajal oli kombeks valmistada hingedepäevaks hingekakkusid (hingeleiba). Lapsed käisid perest perre lauldes lihtsat laulukest ja paludes kakku nagu tänasedki sanditajad. Iga kogutud kaku juures pidi lugema palve annetaja surnud sugulase heaks, et see pääseks taevasse. Tänase päevani on briti saartel ja muudes paikades tavaks, et lapsed liiguvad lauldes ringi ja koguvad ande.
Allikad: Eesti rahvakalendri tähtpäevade andmebaas BERTA ja Maavalla Koda, Ahto Kaasik
