Eakad postimüügi küüsis: mul pole seda vaja, aga soodne oli!

Postimüügist kaupade tellimisse sukeldunud vanemaealiste hulgas on riskigrupp, kel kaob pind jalge alt ning tekib tuhin osta üha uusi esemeid – kõik näib nii vajalik ning järelmaksuga ostes esialgu ka taskukohane.

Uhiuued kruusid, taldrikud, kardinad, mõni diivan, kummut, kingad, sussid, kotid, kümmekond päikeselampi. Hämmastav pilt. Nii palju kataloogist tellitud kaupu, kui selle üksildase metsatalu õuel ja varjualuses (samuti kataloogist tellitud) pole ma ilmaski ühes kohas korraga näinud. Pilt meenutab kataloogikaubamaja ladu - ümbruses pole ühtegi eset, mis ei oleks kataloogist tellitud. Nagi, diivan, kardinad, käekotid, pakendid, pakendid, pakendid... "Vanemaealised on kerge saak," tunnistab Maalehele naine, kelle tööks oli telefonitsi nutitelefonide müümine. "Neil on aega kuulata ja kui nendega jutule saad ning lahke oled, siis on neil piinlik pakkumisest keelduda. Et nii kaua juba ju räägitud ja kuidas sa siis ära ütled?" Erinevate koolituste najal annab kõike müüa, tuleb lihtsalt nõks kätte saada. "Mina lõpetasin, ei suutnud lihtsalt enam, tundsin, et põlen läbi, sest inimestest oli kahju, aga ülemused nõudsid, et müüksin ka siis, kui klient ei näe, tal pole asja üldse vaja või selleks raha," on endine müügiagent aus. Ringkäik metsatalus kinnitab tema sõnu. Kuid see pole muidugi veel kõik. Üllatusi tuleb veel. "Miks sul potid-pannid põõsas on?" "Ah tead... kuhu neid toas panna." "Lotot ka mängid?" Paus. "Palju sul kuus loto peale läheb?"