Palametsa pajatused: Sõjajärgses Tallinnas oli vaatemängudega kitsas käes, tuli ise teha
Sõjajärgses Tallinnas oli vaatemängudega õige kitsik. Vähestes alles jäänud kinodes pakutav oli ühekülgne ja kui näidati ka mõnda välismaist komöödiat, siis oli tegu pileti saamisega. Aga meie Tõnismäel asunud kooli lähikonda jäi kolm teatrit. Praeguse Vene teatri ruumides tegutses draama- ja muusikateater Estonia (teatri oma maja põles märtsipommitamise tagajärjel maha), mille kassa jäi otse mu koolitee äärde. Samas lähedal oli Draamateater ja mõne trammipeatuse kaugusel Noorsooteater. See andis etendusi vineerivabriku klubihoones. Teatripiletite hinnad, eriti tagumistes ridades või rõdul, olid ka koolipoisile taskukohased.
Kõige sagedamini käisime Estonias. Kunagisest märkmikust loen 1946. a esimese 4 kuu kohta 9 teatrikülastust. Neist 6 Estoniasse, kus nägin üht ooperit, kaht balletti, kaht operetti ja üht draamat. Draamateatris vaatasin „Hamletit“ Kaarel Karmiga peaosas ja sinna otsa O. Lutsu „Paunveret“. Nähtud sai ka Paul Pinna, Ants Lauteri, Heli Viisimaa, Katrin Välbe, Hugo Lauri ja teistegi suurmeistrite mängu ning seda ikka peaosades.
Nii et huvi oli ja pole siis imeks panna, et astusin 5. ja 7. keskkooli tüdrukute ning poiste äsjaloodud näiteringi. Juhendajaks kutsuti Draamateatri 25-aastane joviaalse olemisega näitleja Voldemar Panso. Vaatas meie seltskonna üle ja leidis, et võiksime koolipeol ette kanda vahemängu Shakespeare´i „Suveöö unenäost“. Just selle paroodia Ateena käsitööliste aadressil, kes püüavad esitada traagilise loo kahest noorest armastajast Pyramusest ja Thisbest.
Panso usaldas mulle Müüri õige episoodilise rolli, mille tekst Ants Orase tõlkes – see on mul siiani meeles – algas nii:
„Ses tükis , millest rahval tekib lein,
ma, Kaarel Koonup olen müür ehk sein.
Ja selles müüris, kasuks omajagu
siin paremall ja vasakull on pragu.“
Just nii käskis lavastaja hääldada ning seejärel käed laiali ja sõrmed harali ajada. Pyramus ja Thisbe andsid siis läbi kujuteldava müüriprao teineteisele suud ja kinnitasid armutundeid. Kandsime selle loo kahe kooli ühisel peol kenasti ette. Võeti aplausiga vastu: teadagi, algajate asi. Aga mina võin kätt südamele pannes kinnitada, et mu esimene autor oli ei keegi muu kui Shakespeare ja lavastaja Panso. Kõlab igati soliidselt.
Taidlusteatriga tegelemisest tundsin tol ajal komisjoni ees sooritatud õige arvukatel küpsuseksamitel ka omajagu kasu. Lisandunud oli esinemisoskust ja enesekindlust. Aga mis see eksamil vastamine muud oli kui ühe mehe püstijalaetendus. Ja need etteasted läksid mul korda. Igatahes lõpetasin medaliga.
Saadud esinemiskogemused kulusid marjaks ära ka Keila spordinoorte avalike ja piletimüügiga ürituste korraldamisel – raha oli vaja spordivahendite ostmiseks. Neid pidusid peeti sobivate ruumide puudumisel koolimaja saalis ja noori meelitas kohale eelkõige võimalus tantsida akordionimuusika saatel. Aga et kogu lugu peo mõõtu välja annaks, tuli pakkuda ka mingit isetegevuslikku eeskava. Mitte kuigi pikka, aga oma pool tunnikest ikka. Ähmaselt on meeles, et tüdrukud laulsid ja esitasid paar rahvatantsu. Poisid tegid püramiide – spordipidu ikkagi – ja demonstreerisid oma peaaegu olematuid muskleid. Luuletuste deklameerimist peeti nagu liiga lapsikuks – nende asemel improviseeriti mõned terveid eluviise propageerivad sketšid. Leiti osalised, kes lühilood bravuurika oskamatusega ette kandsid. Minagi teiste hulgas. Tegijatel ja pidulistel lusti piisavalt. Siis kuulutati välja vaheaeg, istmed tõsteti saalikese seinte äärde ja pillimees tõmbas avavalsiks oma registrid valla. Kenad karsked tantsulkad olid.
