Miks isaks jääda on raskem kui isaks saada?

Kas purunenud pered, vanemat taga igatsevad lapsed ja üksindusest tingitud depressiivsus on aja märk või on sellest olukorrast ka väljapääs?

Rohkem kui pooled kooselud lõpevad lahkuminekuga. Lahkuminek on ju ühiskonnas aktsepteeritav ning igal teisel-kolmandal inimesel läbi elatud. Konfliktid on kodeeritud inimloomusesse, kuid kas oleks võimalik kuidagiviisi elada oma väärtuslikku elu, ilma et peaks seda tülitsemisele raiskama ja alatihti otsast alustama? Sihtasutus Väärtustades Elu korraldas isadepäeva eel lausa konverentsi, et neile küsimustele vastust otsida. Eesti meeste hoiakute ja käitumise uuring, mis tehti paar aastat tagasi, näitas, et meeste jaoks on elus kõige olulisemad asjad armastus, laste kasvatamine ja kindel partnerlussuhe. Kooselu purunemine tähendab aga kõigest sellest ilma jäämist. Mehed on psüühiliselt see nõrgem sugupool, mida näitab ka enesetappude või kodutuks jäämise statistika. Marika ja Heinz Valk on koos elanud üle 30 aasta ja härra Valk arvab, et tema on veel pärit sellest põlvkonnast, kus au sees peeti härrasmehelikkust. See tähendab, et mees ei lase raskuste ilmnedes esimesel võimalusel jalga, vaid püüab olukorda lahendada. Kes sellise kodust saadud mudeli ka enda pereellu suudab juurutada, ongi juba pooleldi võidumees. Aga mida teha siis, kui tullakse õnnetust, poolikust, võib-olla vägivaldsestki perest?