Mulda ja selles toimuvaid protsesse tuleb märkama hakata

Maailmas saame üle 95 protsendi toidust tänu mullal kasvavale taimele. Samas on muld ja sellega seotud probleemid avalikkuse tähelepanu alla jõudnud alles viimasel aastakümnel.

Kaasaegne mullateadus on üsna noor teadusharu, mille klassikalised ja tänapäeval üldtunnustatud põhialused kujunesid välja XIX sajandi teises pooles. Mullateaduse õpetamine on siiski hulga pikema ajalooga, ja seda ka meil Eestis. Muld on paljude tegevuste või tegematajätmiste suhtes leplik ja vastupidav. Jääb mulje, et ta justkui eirab kõnekäändu “Narri põldu üks kord, narrib põld sind üheksa korda vastu”. Eks ta narrib ikka, ent harija ei saa sellest veel nii kiiresti aru – muutused mullas on aeglased. Inimene on mõtteviisilt enamasti enesekeskne ja väärtustab esmalt igapäevaselt tarbitavaid hüvesid: maitsev söök ja jook, mõnusad puuvillased riided, värske õhk, lilleõie ilu ja lõhn, linnulaul. Muld esimeses järjekorras siia ritta ei mahu. See, et muld on ühiskonnas nähtamatu ja arusaamatu, on üleilmne probleem. Teadlikkuse tõstmiseks ja arusaamise suurendamiseks kuulutas ÜRO möödunud 2015. aasta rahvusvaheliseks mulla-aastaks. Mullateadus on läbi aastakümnete loonud omapärase võõrkeele ning unustanud, et enamik inimesi ja ka teadlasi seda ei mõista. Me oleme unustanud seda ühiskonnale arusaadavasse keelde tõlkida.