Jahimehed ja maaomanikud ei suuda leida ühist keelt

Kolm aastat tagasi kehtima hakanud jahiseadus peaks nüüdseks olema paika loksunud ja kõikide asjaosaliste töömaile selguse toonud, kuid paraku leidub selles vallas ikka veel palju lahtisi otsi.

Põhiline probleem seisneb kolmes-neljas liigis ulukites, kes metsaomanikule tähendavad näritud noorendikke, jahimeestele aga küttimise objekti. Metsakasvatajad on arvamusel, et jahimehed ei vastuta eramaadel n-ö küttimise efektiivsuse eest, lepinguid maaomanikega ei sõlmita, ja kui neid pole, siis ei saa ka ulukikahjustuste hüvitamisest juttugi olla. Jahimehed on seisukohal, et kui kvoodid ja etteantud küttimismahud on täis kütitud, ei saagi nad enamat teha. Küll on aga selge see, et hirmud, nagu lubaks uus jahiseadus kõik metsloomad maha lasta, ei ole paika pidanud – ulukite arvukus järjest kasvab. Jahiseadus pigem süvendab maaomanike ja jahimeeste vahelisi konflikte, kui et lahendab neid. Selles vastasseisus on maaomanikud nõrgem pool, keda sageli ei huvitagi, mis tema valdustes toimub.