Pariisi kliimakokkulepe ja mis sellele järgneb

Keskkonnateadlikud inimesed on kindlasti juba ammu teadlikud ohust, mida kujutab endast inimtekkeline kliimamuutus. Küllap on üldjoontes aimu ka umbes aasta tagasi toimunud Pariisi kliimakonverentsist.

Kliimateadlased hoiatasid kasvuhoonegaaside ohjeldamatu atmosfääriheite eest õige ammu ja esimene rahvusvaheline leping inimtekkelise kliimamuutuse pidurdamiseks sündis juba 1992. aastal Rio de Janeiros toimunud ÜRO säästva arengu konverentsil. Esimesed kvantitatiivsed eesmärgid seati konventsiooni töö raames 1997. aastal Kyotos toimunud kliimakonventsiooni osapoolte konverentsil. Nagu rahvusvaheliste lepingute puhul tihti kombeks, nimetatakse raamkonventsiooni täpsustavat lepet protokolliks. Aastataguse Pariisi konverentsi, ametlikult 21. kliimakonventsiooni osapoolte konverentsi eel tehtud töö oli meeletu, kuid vaatamata sellele olid paljud asjad kohtumise alguses veel lahtised. Pariisi leppe eesmärk on isegi veidi ambitsioonikam, kui enne konverentsi loota oli. Ka Eesti peab kliimaeesmärkide täitmiseks senisest tõsisemalt pingutama. See tähendab põlevkivi põletamise järkjärgulist lõpetamist, mis omakorda nõuab energiasäästu ja taastuvenergeetika arendamist.