Peapiiskop Urmas Viilma tuletab meelde: mis on jõulude mõte tegelikult?
"Kui me jätame ära ehitud kuuse, hapukapsa, verivorsti, tulukesed, jõuluvana ja kingitused – kas meil oleks sel juhul üldse jõuludel üksteisele midagi üle anda?" küsib Pealinnale antud intervjuus EELK peapiiskop Urmas Viilma, kelle sõnul peaks välise sära asemel jõudma jõulude tuumani.
"Me peaksime kogu aeg head olema ja küsima endalt, mida õigupoolest peame eduks – kas teha üle laipade kiiresti ja jõuliselt karjääri, et saada paremat palka, või saavutaksime sama tulemuse tegelikult läbi hoolivuse ja armastuse."
Viilma sõnul peaksid jõulud rahu tooma. „Häda on selles, et tänapäeva kiires ajas elame me kalendri järgi,“ märkis peapiiskop. „Meil on justkui ajad paika pandud, millal me oleme õnnelikud ja millal töised. Jõuluaeg on siis kujunenud selliseks, et korraldame heategevuskampaaniaid, räägime jõulurahust ning ütleme lastele, et nad peavad head olema, sest muidu päkapikk ei too kommi. Tegelikult aga on jõulude mõte meelde tuletada, et me peaksime kogu aeg head olema.“
Viilma kinnitusel tuleks ka lapsed kasvatada hoolivaks sellele vaatamata, et kui ümberringi käib halastamatu konkurents. Ei tohi mõelda, et lastele hoolimist õpetades muudame teda kaotajaks. „Need inimesed, kes vastupidi arvavad, pole lõpuni mõelnud või kogenud, mida tähendab teistesse hästi suhtumine,“ selgitas peapiiskop. „Nad võiks kõigepealt alustada iseendast. Proovigu kas või tund aega olla tähelepanelikum teiste suhtes, siis teine tund eirata inimesi ning võrrelda, kumb teguviis paremaid tulemusi toob. Küsimus on ka, mida me eduks peame ja saavutada tahame – kas teha üle laipade kiiresti ja jõuliselt karjääri, et saada paremat palka, või saavutada seesama tulemus läbi hoolivuse ja armastuse.“
Viilma hinnangul on hoolivuse õpetamine jäänud koolis teadmiste omandamise varju. „Üks endistest haridusministritest rõõmustas järjekordsete PISA testide tulemuste üle,“ meenutas mees. „Samal ajal räägiti, et eesti rahvas on hästi sallimatu. Küsisin toona ministrilt, et kui meil on nii head tulemused, aga me oleme nii sallimatud, siis kas haridussüsteemis on midagi puudu. Minu meelest aitaks siin üldine religiooniõpetus. See aitaks mõista inimesi, kes on teisest kultuuriruumist, kuid miks mitte ka ühe vanemaga perest, suurest perest vm. Kõik lapsed, sõltumata, kust nad pärit on, vajavad samasugust tähelepanu. Meie empaatiavõime tuleb meie avatusest, võimest mõista teistsugust inimest ja panna ennast tema olukorda. Kui me püüame mõista, miks teine inimene teistmoodi käitub, saame kergemini ka temaga tekkida võivaid probleeme ära hoida.“
Peapiiskopi sõnul oleme tänapäeval jõudnud olukorda, kus teadust enam ei vastandata usuliste tõekspidamistega. „Varem ebateaduseks peetu lõimub klassikaliste teaduslike argumentidega ja hea tulemus sünnib koostöös,“ lausus Viilma. „Viimane National Geographicu number räägib raskesti seletatavatest imelistest tervenemistest ja seob selle inimese enda võimega uskuda millegi tervendavasse jõusse. Olgu see siis mingi tablett, millel tegelikult toimet pole, või inimesele loodud mulje, et talle tehti operatsioon. Tervenenut ei vaeva tõenäoliselt see, et arst ei suuda seletada, kuidas ta terveks sai, pigem vaevab see arsti. Oluline on, et tervenenud inimene on õnnelik.“
Viilma kinnitusel täidab ka teadus nähtused, mida ta ei oska seletada, usuga, nimetades mingid asjad teooriateks. „Mõne asja kohta galaktikas on teooria, keegi pole sinna kaugele kosmosesse kohale jõudnud ja keegi ei oska öelda, kuidas asjad tegelikult toimivad,“ tõi Viilma näite. „Seda ütlevad mingisugused arvutused. Läheb 50 aastat mööda, tuleb keegi teine teadlane ja ütleb, et ei see kõik on hoopis teisiti, ja tuleb välja oma teooriaga. Ka seda võib nimetada usuks niikaua, kuni pole tõestust. Religioosne inimene lahendab asju lihtsamalt: ta eeldab, et keegi kõrgem jõud ongi selle valge laigu täitnud imega. Me teame tõepoolest, et on seletamatuid tervenemisi väga rasketest haigustest. Teadusel puudub selle kohta õige seletus ja öeldakse, et see oli iseeneslik tervenemine. Ma ei oska öelda, kas see on väga teaduslik.“
Jõulude puhul on viilma kinnitusel oluline jõuda ka selle sõnumi tuumani. „Jõulude ajal räägitakse kingitustest ja kingitakse palju,“ ütles ta. „Aga mis toimub siis, kui me jätame ära ehitud kuuse, hapukapsa, verivorsti, tulukesed, jõuluvana ja kingitused? Kui me annaksime üle vaid kõige olulisema, siis kas meil oleks midagi üle anda? Kui me pakendist sisu ei leia, ongi see vaid tühi pakend. Jõulude tuum on, et Jumal saatis meile jõululapse, oma poja Jeesuse.“
Eestlased armastavad kirikus käia enamasti vaid jõulude ajal. „Jeesus ei jäänud lapseks, ta kasvas suureks, suri, ja kristlased usuvad, et tõusis üles,“ ütles seepeale Viilma. „Kui me tähistame ainult tema sündimist ega saa aru, miks ta pidi sündima, pole me jõulude tähendusest siiski aru saanud.“
