Reportaaž Ugandast: kui Eesti asuks Aafrikas, kas naerataksime rohkem?

“Nii siis lõhnabki Aafrika,” tegin esimese tüüpilise üldistuse kogu mandri kohta, kui Kampala lähistel Entebbe lennujaamas tungis ninna veider lõhnabukett. Justkui segu suitsusingist, higist ja mingist eksootilisest lillest.

Uganda on siiski vaid üks Aafrika 54st riigist ja kuigi Eestist kaugel, leiab omavahelisi sarnasusi sealt rohkem, kui ehk oodata oskaks. Nii näiteks elab üks tavaline ugandalane kaasa oma jalgpallimeeskonnale, loodusaktivist võitleb rahvuspargi säilimise eest ja poliitik tegeleb immigratsiooniprobleemidega – fookuses on tuhanded põgenikud, kes Lõuna-Sudaanist voorivad. Mida meil aga pole, on miljoneid inimesi oma rüpes hoidvad slummid. Kõndida igapäevaselt kilomeetreid, et hankida puhast joogivett, müüa maisi, et võimaldada lastele kasvõi aastake kooliharidust, või paigata nutuse väljanägemisega kilest ja eterniidist katust – elu slummis ei hellita. Siiski leidub ka seal tugevaid, kes on tihtipeale inspiratsiooniks teistelegi, et ronida välja vahel lõpmata sügavana tunduvast august.