Suurimast Süüria põgenikelaagrist islami usumeeste sekka

Ivar Soopan kirjeldab seiklusi Jordaanias, kus ta juhuslikult sattus elama süvauskliku muslimi juurde. Too viis ta peiedele ja proovis teda islamisse pöörata.

Kell oli natuke kolm läbi. Tegin tiiru Mafraqi bussijaamas, mille kirjeldamiseks sobiksid taas sõnad “vaene araabia” ja “räämas”. Otsisin pilguga mehi, kes võiksid teada, kas Mafraq ongi hotellita paik ja peab sõitma edasi Irbidisse või saan jääda ööks Zaatari laagri lähistele, et järgmisel hommikul taas laagrisse sõita. Bussijaama kõrval olevast mošeest väljusid kümned mehed ja hajusid eri suundadesse. Jordaaniapärase punasemustrilise pearätikuga, pika vesihalli habemega mees tuli minu suunas ja hõikas kaugelt selges inglise keeles: “Tere, sõber, kas sa otsid midagi?” “Tere! Kas teil siin hotelli on?” “Mis hotelli?!” ütles ta toonil, mis polnud mõeldud küsimuse, vaid nentimisena: kulla mees, siit sa küll hotelli ei leia.