1987. aasta veebruari algupoole sai selgeks – NLKP Keskkomitee peasekretär Mihhail Gorbatšov tuleb Riiga, et sealsele parteijuhile Boriss Pugole erilise lugupidamise märgiks tema viiekümnendal sünnipäeval 19. veebruaril isiklikult Lenini orden rinda panna. Jah, samale Pugole, kes neli aastat hiljem augustipäevil kuulus siseministrina erakorralise seisukorra komiteesse ning kes 22. augustil leiti kindralpolkovniku mundris oma Moskva korterist surnuna, kuulihaavad peas.

Programmi koostajad valikute ees

Too sünnipäevale sõit andis peasekretärile sobiva võimaluse põigata kolmeks päevaks edasi ka Eestisse, ja nii tundiski EKP Keskkomitee esimene sekretär Karl Vaino koos kaaskonnaga end nagu omal ajal tudengipõlves Tomski raudteeinseneride instituudis riigieksamikomisjoni ette astudes.

Mida kallile külalisele küll näidata, mida mitte? Kõigepealt kindlasti mõnd eesrindlikku tööstusettevõtet. Esimesena tuli kaalumisele Vilhelmine Klementi nimeline Õmblustootmiskoondis. Igati tipp-topp majapidamine, rändpunalippe lausa mitu. Eelmine direktor Jüri Kraft kergetööstusministriks edutatud, ametisolev peadirektor Luule Allika ise kunagi õmblejana alustanud tark ja kaunis daam. Pealegi oli Klementis juba rohkesti kogemusi paljude delegatsioonide vastuvõtmisel, kes nähtuga alati väga rahule jäid.

Küllap oleks ka Gorbatšov Mustamäele sõitnud, kui mitte trikotaažitootmiskoondise Marat toonane direktor Ants Kapral poleks hakanud ministrit ja veelgi kõrgemaid ülemusi harvaesineva järjekindlusega manguma – miks ikka ja alati Klementi, mis siis Maratil viga on?

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid