Doktoritöö kaitsemaagiast: eestlaste kaitsemehhanismides on palju mõistuspärast

Eesti kirjandusmuuseumi folkloristika osakonna teadur Reet Hiiemäe kaitses aasta alguses doktoritöö, mis räägib sellest, kuidas inimesed kaitsevad end oma pärimuslikele eelteadmistele tuginedes hirmsate olukordade või üleloomulike olendite eest.

Doktoritöö annab vastuse ka küsimustele, kuidas ja miks muutuvad pärimuslikud enesekaitsemehhanismid ajas, kirjutab ajakiri UT.

Hiiemäe alustas kaitsemuistendite uurimist üle 20 aasta tagasi. Esialgu keskendus ta katkupärimusele ja eelkõige sellele, kuidas käsitletakse surma ja hirmuga seotud teemasid. “Tol ajal huvitas mind rohkem hirmupool. Kuid ma uurisin neid hirmsaid teemasid lõpuks liiga palju, ühel hetkel jõudsin sadistliku folkloori uurimiseni ja siis tuli enesekaitse mõttes selline kaitse vaatenurk esile,” kirjeldas ta.

Nii hakkas ta uurima hoopis seda, kuidas inimesed end hirmude eest kaitsevad ja kuidas nad tekitavad endas tunde, et seesugustes olukordades jäädakse siiski olukorra peremeheks.

Hiiemäe eristab doktoritöös kahte sorti mehhanisme: teadlikult kasutatav kaitsemaagia ning alateadlikumad käitumis- ja sõnastamisviisid. Teadlikult kasutatav kaitsemaagia on näiteks ristimärgi tegemine, meieisapalve lugemine, amulettide ja talismanide kaasas kandmine, kolm korda üle vasaku õla sülitamine jne. “Selliseid rituaale on väga palju ja neid tekib aina juurde, sest meile jookseb koju kätte kogu maailma meedia. Nii võtame üle ka teiste kultuuride võtteid.”

Näiteks ei pruugi eestlane enda kaitsmiseks lugeda enam eesti loitsu, vaid kasutab hoopis india mantrat, mis on lisandunud kohati võrdväärsena meie vana pärimuse kõrvale. “Võimaluste hulk on mitmekesistunud ja nii võtame muuhulgas üle ka välismaised hirmud.”

Teine kaitseviiside valdkond on alateadlikum. “Kuigi nende viiside kasutaja ei pruugi endale teadvustadagi, et ta seda teeb, siis on kõrvalt vaadates ja analüüsides siiski märgata korduvaid käitumisviise.”

Üks kõige levinumaid enesekaitsemooduseid peitub ainuüksi viisis, kuidas kogemusi sõnastatakse ja jutuvormis mõtestatakse. Näiteks läheb inimene üksinda öisesse metsa ja tunneb ühel hetkel, et keegi jälitab teda. “Õudne hirm tuleb peale, ta läheb muudkui paanikaga võideldes edasi ja jõuab lõpuks metsast välja. Siis selgub, et ta nägi iseenda varju, sest kuu paistis ja nii tekkis tunne, nagu mingisugune vari jälitaks teda.”

Pikemalt saab edasi lugeda SIIT.