Doktoritöö: vedelsõnniku tõhusus rohumaal on väiksem kui mineraalväetisel
Tööst selgus, et lämmastiku leostumine rohumaal sõltus kasutatud väetise liigist ning oli mineraalse NPK väetise kasutamisel vedelsõnnikuga võrreldes väiksem.
Tampere sõnul peaks põllumajanduslik tootmine olema lisaks kasumlikkusele ka keskkonnasäästlik — sageli aga arvatakse, et sõnnikuga väetamine on mineraalväetistega väetamisest keskkonnahoidlikum ja jätkusuutlikum. Uurimistööd näitavad, et ka orgaaniliste väetiste kasutamine võib avaldada keskkonnale negatiivset mõju.
“Veise vedelsõnniku tõhusus rohumaa väetisena on väiksem kui mineraalsel NPK väetisel. Seetõttu on vedelsõnniku kasutamisel toitainete leostumise risk suurem,” rääkis Tampere ja lisas, et rohumaal saab toitainete leostumist vähendada taimikute saagikana hoidmisega. Koos saagikusega suureneb taimede veetarbimine, mis vähendab selle nõrgumist.
Saagikuse suurendamiseks tuleb seemnesegusse kõrreliste kõrvale lisada ka liblikõielisi ning rohumaade väetusplaani koostamisel arvesse võtta taimikus kasvavate liikide erinevat toitainete vajadust.
Tampere sõnul võib uuendusliku meetmena lämmastiku leostumise vähendamiseks soovitada ka mulla rikastamist biosöega, sest sõltumata kasutatud väetise liigist vähendas see katses lämmastiku leostumist.
Vedelsõnnikuga väetamine võib Tampere hinnangul lisaks esile kutsuda ka teist laadi probleemi, milleks on mulla saastumine antibiootikumide jääkide ja antibiootikumiresistentsuse geenidega. Keskkonnas edasi kandudes võivad need suurendada antibiootikumiresistentsuse leviku ohtu. Seega on oluline välja töötada ja väetamisjuhtnööridesse lisada ka piirangud resistentsuse leviku ohjeldamiseks.
Doktoritöö tulemusi on Tampere sõnul võimalik kasutada seadusloomes, et leida pidevalt intensiivistuva põllumajandustootmise tingimustes tõhusamaid mooduseid keskkonnahoiuks. Selle töö põhjal on võimalik parendada ka põllumajandustootjatele määratud reeglistikke ja anda juhtnööre väetiste efektiivsemaks kasutamiseks.
Doktoritöö on leitav SIIT.
