Mälestusi õuduste ööst Tallinnas: surnud lebasid tänavatel, majad põlesid, tänavakivid õhkasid kuumust

Täna, 9. märtsil möödub 73 aastat Nõukogude lennuväe rünnaku-lainetest Tallinnale, kus hukkus üle 700 inimese ja hävis pool toonasest elamispinnast.

Lugu on esmakordselt avaldatud 2017. aastal.

1944. aasta märtsipommitamise tragöödia ulatust aitavad kõige paremini mõista inimeste mälestused. Järgnevalt kolm meenutust tollele kohutavale sündmusele eelnenud ja järgnenud ajast. Neist esimese pani kirja üks mu õpilane, teise olen ise üles kirjutanud ja kolmas on pärit toonasest ajakirjandusest. 1944. aastal oli minu vanaisa Edgar Ehrberg alles 10aastane poisike. Ehrbergide peres oli vanaisa vanuselt neljas laps, kokku oli neid kuus. Elati vanas Keldrimäe asumis Saali tänava majas number 9, korteris number 5. Minu vanavanaisa oli kingsepp, tal oli Saali ja Heeringa tänava nurgal isegi enda äri. Suvel, kui tööd oli vähem, käis pereisa Jõelähtmel puutööd tegemas, näiteks meisterdas kohalikele kaluritele vankrirattaid.