Sihtasutuse Keskkonnaõiguse Keskus (KÕK) esindaja Siim Vahtre sõnul pole keskkonnaministeeriumil mingit õiguslikku kohustust lähtuda kaitsealade projekteerimisel-planeerimisel riigikaitseliste objektide arendusplaanidest.

„Looduskaitseseaduse paragrahv kaheksa näeb ette just vastupidise võimaluse – õiguse peatada mõne muu arendusprojekti menetlus selleks ajaks, kui kaitseala luuakse, et teha selgeks, kas arendustegevus on looduskaitselisi piiranguid arvestades võimalik,“ selgitas Vahtre. Ometi on Keretü kaitseala ja Nursipalu polügooniarenduse puhul talitatud täpselt vastupidises järjekorras.

Võitlus Keretü looduse säilimise eest on kestnud juba üle kümne aasta eelkõige kohalike elanike ja üksikute keskkonnaametnike eestvedamisel. Rõuge ja Sõmerpalu valda kavandatava looduskaitseala piirkonda on moodustatud kaksteist püsielupaika ja registreeritud üheksa vääriselupaika. Keskkonnaameti tellimusel valminud eksperthinnanguga leidsid Säästva Eesti Instituudi (SEJ) eksperdid Meelis Uustal ja Kaja Peterson juba neli aastat tagasi, et piirkonnas asuvaid püsi- ja vääriselupaiku ohustab killustumise tõttu hääbumine. Sellegipoolest on ekspertide poolt vajalikuks peetav ühtne kaitseala tänini loomata, samal ajal kui Kaitseministeerium surub jõuliste meetoditega läbi oma plaani: enam kui neljakümne kaitsealuse liigi mõjuväljas pommitamispolügooni suuremastaabilist arendust.

Arenduse tarbeks tahab ministeerium raadata pea kahe ruutkilomeetri suuruse põlismetsamassiivi otse merikotka ja teiste kaitsealuste liikide püsielupaikade kõrval. Pinnast hakataks kuivendama, endise metsaelustiku asemele rajataks teedevõrgustik, sinna toodaks sõjaväetransport ning üle looduskaitseala hakkaksid lendama miinid. Kuigi Nursipalu polügooniarenduse vastu on korduvalt tõstnud häält nii Rõuge vallavalitsus kui ümberkaudsete külade piirkonna elanikud, avaldab Kaitseministeerium kohalikule omavalitsusüksusele Nursipalu arendusprogrammi läbi surumiseks endiselt survet.

„On selge, et ohustatud, inimpelglikud vana metsa elanikud nagu must-toonekurg, merikotkas, metsis või laanerähn polügooni laiendamisega kaasnevat sõjaväeinvasiooni vastu ei pea,“ leiab EMA koordinaator. Ometi pole Kaitseministeerium tänini veenvalt põhjendanud, miks on kavandatav polügooniarendus võimalik vaid Keretü soos ja selle ümbruses, pealegi veel põlismetsa hävitamise hinnaga. Nursipalu asukohavalik tundub paljudele asjaosalistele ebamõistlik, sest soine keskkond pole kavandatavaks õppetegevuseks tegelikult soodne. Ala kuivendamiseks näeb Kaitsevägi ette maaparandustöid, ent need tekitavad piirkonna loodusväärtustele veelgi ohte, samuti lisakulutusi. Juba 2013. aasta Säästva Eesti Instituudi koostatud eksperthinnangus on märgitud, et ala hüdroloogilise režiimi rikkumine võib kaitsealust piirkonda kahjustada. Sellegipoolest leiab Kaitseministeerium igasugust vastuolu tunnistamata, et arendus peab toimuma just Nursipalus. Kodanikud soovivad selgust sellise asukohavaliku põhjenduste osas.

EMA esitas riigikogule, keskkonnaministeeriumile ja kaitseministeeriumile palve selgelt põhjendada, miks on polügooniarendus võimalik vaid Nursipalus. Samuti nõuavad kodanikud, et Keretü kaitseala piiride määramisel lähtutaks sealse elustiku vajadustest. “Mida suurem ning terviklikum kavandatav kaitseala saab, seda kindlamalt sealsete liikide eluvõimalused säilivad,” on kodanikuliikumise lõplik seisukoht ka keskkonnaministeeriumile, kaitseministeeriumile ja riigikogule üle antud pöördumises.

Kodanikel on plaanis alustada Nursipalu küsimuses üle-Eestilist teavitustööd ning -kampaaniaid.