Riik sirutab üha rohkem kätt eraomandi järele

Maa võõrandatakse või seatakse sellele piirangud enamasti ühiskondlikule huvile viidates, kusjuures pole sisulist vahet, kas tegu on superraudteega või väikeasulas kulgeva kergliiklusteega – maast, teinekord ka kodust tuleb loobuda niikuinii. Ja hinna üle nendel puhkudel suuremat ei vaielda.

Eriti võimendus teema mullu, kui selgus, et Rail Baltic haarab suurema või väiksema tüki enam kui kuuesaja selle teele jääva kinnistu küljest. Küll vähem räägitud, ent põhimõtteliselt sama on olukord siis, kui vallakeskusse soovitakse rajada kohaliku tähtsusega kergliiklustee, sest ka selle ette jääb enamasti ikka mõni siil eramaast. Häda on selles, et riik asub seejuures jõupositsioonil, kehtestab ise endale kasulikud tingimused, on suhteliselt paindumatu läbirääkija ning lõppeks saab omanik äravõetud maa eest heal juhul vaid mõne euro. Nii on ridamisi tulnud kohtuotsuseid, sealhulgas Riigikohtult, näiteks et kui “…eramaa omanik ei ole nõus oma eramaale tee rajamisega, siis tuleb see üldistes huvides vajalikus osas kohaliku omavalitsuse otsusega sundvõõrandada”. Samas Eesti Vabariigi põhiseaduse § 32 ütleb: “Igaühe omand on puutumatu ja võrdselt kaitstud."