Puidutööstuse lisandväärtus on kasvanud pea kümme korda

Kodumaine puidutööstus on lisaks Eesti majanduse ekspordiveduri rollile ka üks agaramaid tootmisvaldkondi, mis oma toorainele – puidule – lisandväärtust annab.

Sisuliselt on nii, et puidutööstus peaks ideaalis toimima sootuks ilma jääke jätmata. Ja kui neid siiski tekib, saab alati ära kasutada soojatootmises. Kuid tarbepuu ehk siis sellise, mida töödelda annab ja millest midagi toota saab, peaks ikkagi maksimaalselt ära kasutama võimalikult kõrge lisandväärtusega toote valmistamiseks. Kui 1990ndate alguses toodeti ja eksporditi kuivatamata saematerjali peamiselt Inglismaa turule, siis tänapäeval väärindatakse Eestis rohkem saematerjali kui toodetakse. Okaspuu saematerjali import oli möödunud aastal umbes üks miljon tihumeetrit. Eestist kui tooraine, s.t saematerjali eksportijast on saanud hoopis selle importija.Saematerjali asemel eksporditakse värvitud profiillaudu ja -liiste, uksi ja aknaid, liimpuitu, tehasemaju, puitmööblit. Eestis on väga hästi arenenud ka küttepuitu ja puidujäätmeid kasutav pelletitööstus. Kümme aastat tagasi rajati aga Kunda lähistele Estonian Celli haavapuitmassi tehas, mis nüüd lõviosa Eestis raiutavatest haavanottidest oma toorainena ära kasutab. Vaieldamatult on üks arvestatav puitu väärindav tööstusharu Eestis puitmajade tootmine. Lisaks tööhõive pakkujale on puidutööstus ka väga arenemisvõimeline tööstusharu, sest näiteks tööjõu tootlikkus on selle valdkonna ettevõtetes viimase kümnendi jooksul kerkinud suisa 2,5 korda.