Looduskaitsespetsialist: Bürokraatia takistab loodust kaitsmast
“Kaitsekorralduskavas leidub kohti, kus elupaigatüüpe on määratletud täiesti süüdimatult,” kirjutab RMK looduskaitsespetsialist Ants Animägi.
Kaitsekorralduskavaga seotud valed elupaigatüüpide andmed takistavad RMK-l tegemast vajalikke looduskaitselisi töid, kuna lähtuvalt looduskaitseseadusest ja metsaseadusest tohib poollooduslike koosluste taastamiseks vajalikke töid teostada vaid kaitsekorralduskava alusel.
Käesolevas loos teen väikese tiiru Tagamõisa hoiualal Saaremaal, vaadeldes nii metsaelupaigatüüpe kui poollooduslikke kooslusi. Ajendiks said Tagamõisa hoiuala kaitsekorralduskavaga seotud Natura 2000 andmebaasis registreeritud, kuid tegelikkusele mittevastavad elupaigatüüpide andmed.
Olgu mainitud, et Eestis on EL-i loodusdirektiivi elupaigatüüpide määramise aluseks Jaanus Paali “Loodusdirektiivi elupaigatüüpide käsiraamat”, mis annab elupaigatüüpide kohta piisavalt hea kirjelduse. Veel on olemas Anneli Palo koostatud “Loodusdirektiivi metsaelupaikade inventeerimise juhend”. Tagamõisa hoiuala elupaikade määrajatel ei paista aga käsiraamatu ega juhendiga märkimisväärset seost olevat.
Vanad loodusmetsad
Kaitsekorralduskavas vana loodusmetsana kirjeldatud männitukk Harilaiule viiva tee ääres. Tuka taga on karjamaa, valguski paistab läbi. Puude all on ehitiste varemed, mõnikümmend aastat tagasi oli see koht lage.
Natura 2000 kirjeldusest saame sõna-sõnalt lugeda: "istutatud 1960-ndatel, enamasti ühevanune, enamasti metsastatud loopealsetele, kaitsealused liigid Epip artro,Ceph rubr,Plat chlo, väärtuslik kuna sürja-loo kooslused kitsalt levinud Elupaik on tekkinud ühe tüki lahutamisel mitmeks"!
Sellist kirjeldust lugedes, tekib küsimus - kas see on ikka ilmsi?
Okasmetsad oosidel
Käsiraamatust loeme, et siia tüüpi tuleb arvata moreenist kõrgendike – mõhnade, voorte ja ooside – lagedel ja nõlvadel kasvavad okaspuu domineerimisega metsad.
Vaadeldud piirkonnas oose paraku ei ole. Tundub, et inventeerija on oosideks pidanud mõnesid ümbruses leiduvaid merelise aluspõhja laugeid klibuvalle.
Ühes vaadeldud kohas, “okasmetsas oosidel”, ei ole tegelikult oosi ega okasmetsa, on haavaenamusega puistu. Teisal on “okasmetsaks oosil” saanud lodu! Kolmandas kohas endised karjamaad ja põllulapid. Samuti on okasmetsaks oosil tembeldatud esinduslik endine puiskarjamaa. RMK hallataval maal ei ole taastamistegevus aga lubatud, kuna kaitsekorralduskava alusel siin puiskarjamaad ei ole.
Vana laialehine mets
Kes peab laialehiseks metsaks 40-aastast puistut, kus laialised puuliigid puuduvad? Ometi on see nii kirjas. Andmebaasis nimelt kirjeldatakse: “Endised puisniidud, nüüd salumetsad, ilusad eri vanusega, seisund paraneb, kaitsealused taimed, kaunid puutumata metsad rikastavad maastikku.”
Oma ringkäigul tõdesin, et “vanaks laialehiseks metsaks” on määratud pärast II maailmasõda kinnikasvanud loopealne, endine karjamaa ja lodu. Keset “vana laialehist metsa” suubub Killatu jõgi Ooklema järve. Ka on Ooklema järve põhjakaldal umbes 20-hektariline ala “vana laialehist metsa”! Vaade Killatu järve kaldalt itta – jällegi “vana laialehine mets”!
RMK maal asuvat puisniitu, mida naaberkinnistu omaniku isa 40 aastat tagasi niitis, keskkonnaregistris poolloodusliku kooslusena enam ei ole. Kaitsekorralduskava järgi on see vana laialehine mets.
Kus need vanad laialehised metsad, mida silm ei seleta, siis on? Vastus: Natura 2000 andmebaasis.
Ülaltoodut kokku võttes võib tõdeda, et leidub kohti, kus elupaigatüüpe on määratletud täiesti süüdimatult. Tagamõisa hoiuala kehtiva kaitsekorralduskava elupaigatüüpide osa on praak ja seda ei ole võimalik töödokumendina kasutada.
Looduskaitseseadusest lähtuvalt on hoiualadel lubatud poollooduslike koosluste ilmet ja liigikoosseisu tagav tegevus vaid kaitsekorralduskava alusel. Kava koostatakse kümneks aastaks ja millegipärast pannakse see kavandatud tegevuste osas “lukku”.
Mõnel puhul võib kümme aastat olla liiga pikk, et kinnikasvav poollooduslik kooslus päästa. Sellistes bürokraatlikes tingimustes võivad mõned poollooduslikud kooslused või muud looduskaitselise väärtusega objektid olla kadumisele määratud. Vaja on kaitsekorralduskavade paindlikkust, et kaitsekorraldusperioodi jooksul oleks võimalik töid jooksvalt kavandada ja teostada.
