Kui siga sööb kehva toitu, siis sööme seda sealiha süües ka meie
Sealihal on eestimaalaste toidulaual traditsiooniliselt kindel koht ning värskeima statistika kohaselt söödi sealiha 2015. aastal eestlase kohta rekordiliselt 41,8 kg, mis hoiab meid jätkuvalt uhkelt „sealiharahvaste“ rivis.
Tarbijate teadlikkus sealihatoodete valikul on kasvutrendis, kuid lisaks pakendil toodud toote koostisosadele on ostuvalikul oluline teadvustada ka sealiha päritolu ja seda, kuivõrd vastutustundlikult suhtub toote taga seisev sealihatootja sigade söötmisesse.
Eesti suurima seakasvatusettevõtte Rakvere Farmid seakasvatusdivisjoni direktori Daniel Frydendali sõnul mõjutab seasööt otseselt sealiha kvaliteeti, mistõttu kehtivad seasöödale ülikarmid kvaliteedinõuded.
„Meie farmides kasvab korraga ligemale 95 000 siga, kes söövad aastas umbes 72 000 tonni jõusööta. 55 000 tonni söödast on kodumaine teravili, mis tuleb Eestimaa põldudelt ja on kasvatatud Eestimaa põllumeeste poolt. Jälgime hoolega seasööda koostist ja kontrollime laborites sööda kvaliteeti ning koostist, et see toetaks sigade tervist, oleks tagatud vajalik energiahulk, proteiin, aminohapped, vitamiinid ja mineraalid – see kõik mõjutab ka lõpptoodet, mis inimesele söögilauale jõuab ning seetõttu on sööda kvaliteet meil igapäevaselt luubi all,“ selgitas Frydendal.
Rakvere Farmide sööta toodetakse lisaks omatootmisele suures enamuses Scandagra Eesti AS’is, mis lähtub seasööda retseptide koostamisel Euroopa ühe suurima seakasvatusriigi Taani kogemustest ja soovitustest, kaasates Taanist ka eksperte.
„Sööda koostise optimeerimisel arvestame igapäevatöös umbes 50 erineva toitefaktoriga, mille sisaldus on täpselt piiritletud. Eestis kasvatatakse piisavalt heade kvaliteedinäitajatega teravilja. Kvaliteediohutuse tagamiseks läbib põhjaliku kontrolli iga viljakoorem,“ sõnas Malbe.
Eesti Maaülikooli veterinaarmeditsiini ja loomakasvatuse instituudi dotsendi Ragnar Lemingu sõnul mõjutavad kvaliteetse sealiha tootmist mitmed tegurid, millest olulisemad on seotud sigade geneetika, söötmise ja pidamistingimustega.
„Sigade geneetiline potentsiaal saab realiseeruda üksnes siis, kui sigade pidamine ja söötmine kogu üleskasvatusperioodi jooksul vastab nende igapäevastele vajadustele. Söötmisplaan peab olema otsast lõpuni väga hästi läbi mõeldud ja söötmine tuleb korraldada nii, et kõikide toitainete tarve oleks võimalikult ratsionaalselt kaetud. Sigade sööda rikastamiseks kasutatakse mitmeid mineraalseid lisandeid, vitamiine ja ensüüme, mis kõik on vajalikud sööda toiteväärtuse parandamiseks ja kvaliteetse sealiha tootmiseks,“ kommenteeris ta.
