Pagulashirm liidab taas eestimaalasi

Kui kardetakse või loodetakse, et pronksiöö kümnenda aastapäeva puhul korraldatakse mingi mürgel, siis minu hinnangul on see eksiarvamus.

Pronksiöö aastapäev on kõvasti ületähtsustatud. Selliste aastapäevade tähistamine on pigem omane vene kui eesti kultuuriruumile. Tähistada pole midagi, ei Eesti valitsusel ega eriti Notšnoi Dozori liikmetel. Pealegi ei moodusta viimased vähegi märkimisväärset iseseisvat jõudu, nende niite tõmmatakse piiri tagant. Sedalaadi aktsioonid nõuavad ettevalmistust, möödunud korral läks selleks mitu kuud kui mitte mitu aastat, praegu aga selliseid märke pole näha. See ei tähenda muidugi, nagu oleks mingi sümboolne toiming välistatud, kuid tõelisteks rahutusteks potentsiaali ma ei näe. Kui rääkida Notšnoi Dozorist ning sellega seotud isikutest ja grupeeringutest, tuleb siin eristada kaht aspekti. Neist esimene on välispoliitiline ja teine siseriiklik. Kui kümme aastat tagasi need rahutused tekkisid, oli selgelt näha, et tegu on mitte üksnes märuliga, vaid ka luureaktsiooniga, sellega, mida vene poliitilises argoos nimetatakse lahinguluureks (разведка боем). Selle eesmärk oli välja selgitada Eesti jõustruktuuride valmisolek ja nende nõrgad kohad ning oli üsna tõenäoline, et pronksiöödele järgnevad mastaapsemad provokatsioonid. Kuid tervel hulgal põhjustel Venemaa tõmbus tagasi.