Kõre vajab aktiivset kaitset
„Kõre on Eestis muutunud väga haruldaseks suuresti tänu meie maakasutuse muutusele. Omal ajal olid niidud mitmekesisemad – palju väikeseid veesilmasid, madalaks söödud rohustu ja talvitumiseks sobivad kiviaiad niidu servas. Nüüd on selliseid mikroelupaiku vähem. Niidukid ei suuda madalamaid lohkusid ja loikude servasid madalaks niita ning kariloomi on rannaniitudel sageli liiga vähe, kuna neid on tulusam kasvatada lopsakatel kultuurniitudel. Pelgupaiga on kõred leidnud liivakarjäärides, kus neid on tänapäeval rohkem kui rannaniitudel. Seal on oluline koostöö kaevandajatega, et liiv saaks kaevandatud, kuid ka kõre elupaik säiliks,“ selgitas keskkonnaameti Lääne regiooni kaitsekorralduse spetsialist ja kõre ekspert Ilona Lepik.
Kõre elab avatud maastikus – liivikutes ja madalmurustel rannaniitudel, sigib sealsetes madalates soojades veekogudes, kus pole kulleseid söövaid kalu, ning talvitub kivi- või liivakuhilates. Nime on saanud kõre kaugele ulatuva kõriseva hääle järgi. Varem oli see hääl kõikjal rannaniitudel tavaline, nüüd võib kõre pulmalaulu kuulda vaid üksikutes liivakarjäärides, liivikutel ja rannaniitudel Eesti lääneosas, Harju- ja Pärnumaal. Et ei korduks teise haruldase kahepaikse – rohe-kärnkonna – saatus, kes on tänaseks Eestist tõenäoliselt kadunud, on vajalik kõre aktiivne kaitse.
Kõre kaitse tegevuskava toob välja liiki ohustavad tegurid ning vajalikud kaitsemeetmed, samuti kaitse-eesmärgid. Eesti kõrede suurimaks ohuks on sobivate elupaikade kadumine – nii maismaaelupaikade kui ka kudemisveekogude (madalad tiigid) hävimine ja nende kvaliteedi langus.
Tegevuskavas on kirjas kõre säilimiseks vajalikud tegevused aastateks 2017–2021 ning pikaajalised kaitse-eesmärgid järgmiseks 15 aastaks. Olulisimaks tulevikusihiks on kõre arvukuse tõus väiksemates asurkondades vähemalt 200 ja suuremates 500 täiskasvanud isendini ning kõigile kõre säilinud asurkondadele reservasurkondade loomine. Lähima viie aasta perspektiivis on seatud põhieesmärgiks olemasoleva 15 asurkonna säilimine ja arvukuse tõus.
Kõre kaitseks on kõige olulisem elupaikade ja kudealade taastamine ning hooldamine, selleks tuleb rannaniitusid piisava koormusega karjatada ning luite- ja liivikualasid puhastada võsast ja kõrgtaimestikust. Oluline on rajada, taastada ja hooldada kõrele sobivaid sigimisveekogusid. Kuna madalaveelistele kudemistiikidele võib kuiv ilm saatuslikuks saada, siis on loodud võimalus kudust kulleste kasvatamiseks Penijõel asuvas keskuses ning üleskasvatatud tillukesed konnad viiakse sinna, kus looduslik asurkond on liiga väikeseks jäänud.
Samuti on oluline tõsta jätkuvalt inimeste teadlikkust, kes on kõre ja kuidas teda kaitsta.
