MAALEHE ARHIIVIST | Eduka lapse ema Gerli Padar: kogu meie peret meelitati Briti talendisaatesse
Lauljana tuntud Gerli Padar on emana tantsulainel, tema vanem tütar võidab kuulsust Euroopa võistlustantsuvõistlustel ja nooremalgi on tantsupartner juba välja vaadatud.
Palju õnne peatse emadepäeva puhul!
Jah ... ei … praegu ei saa duši alla minna, mängi parem ukulelet! (Need sõnad polnud siiski küsitlejale mõeldud. Duši alla kippus Gerli kaheaastane tütar Camilla. Nagu teistel pereliikmetel, pole temalgi energiast puudust.)
On ikka vahvad nimed su tütardel – Amanda ja Camilla. Kust küll need üles leidsid?
Ära lõhu pilli ära! (Teadagi, kellele see märkus oli mõeldud.) Oh, tal on praegu jonnituju … mida sa küsisidki – aa, nimed…
Amanda tuli nii, et arst oli mulle ultrahelis viis korda öelnud – sünnib poiss. Nimi ja sinised titelapid olid juba ootamas, siis sündis tütar. Kui mulle seda öeldi, arvasin, et sellisel hetkel on nali kohatu, aga ei olnudki nali.
Tüdrukunime mul loomulikult ei olnud, pakkumisi aga oi kui palju. Ükski ei vaimustanud, kiireks läks ka.
Siis võtsin lihtsalt nimeraamatu, lõin suvalise lehe pealt lahti, panin näpu peale ja ütlesin – see saab tütre nimeks.
Õnneks sattusin Amanda peale, see meeldis mulle kohe ja väga… Camilla puhul tahtsime, et see riimuks Amandaga, mõtlesime, et tema nimi võiks olla Miranda, aga kui ta oli meie peres juba natuke aega olnud, siis saime aru, et noh … ta pole üldse Miranda moodi, on hoopis väga Camilla nägu.
Tundes sind juba päris tüki aega, on jäänud küll mulje, et oledki selline … emme tüüp.
Täiesti vastupidi. Ise mõtlesin küll, et pole ma üldse mingi ema ja et lastesaamise etapp jääb mul üldse elus vahele.
Muu hulgas tehti mulle ülesandeks juttu ajada ka ühe kuulsa tütre emaga. Ega ma väga valel aadressil olegi. Amanda pole küll igal Eesti tänavanurgal tuntud, aga oma ringkondades ikka väga ja üha rohkem.
Tantsuringkondades tuntakse teda rohkem tõesti. Kui minna temaga võistlustele, näiteks Itaaliasse, siis enne kui spordihalli siseneme, tullakse ja tahetakse temaga koos pilti teha.
Kui vana su end tuntuks tantsinud tütar siis ongi?
Kaksteist.
Küllap hakkas tantsu lööma kohe, kui Pampersid jalast ära sai?
Tantsu hakkas lööma juba siis, kui Pampersid veel jalas olid… Camilla! Ise ei tohi oma ripsmeid värvida … aaapppii … värviski ära … oota korraks. (See oli minule.)
Nonii, nüüd värvis huuled ka ära… Oh! (On tõesti värvikas laps!)
Kuidas seda ala või žanri täpsemalt nimetada, millega Amanda praegu maailma vallutab?
See on võistlustants, Ladina-Ameerika tantsud. Džaiv, paso-doobel, tšatša, rumba, samba.
Tango ehk ka?
Oh ei, tango on ju standardtants.
Aa… Palju sinul ja Martinil (Martin Parmas on Gerli elukaaslane, tantsukooli Prestige peatreener ja tunnustatud rahvusvaheline kohtunik. – J. A.) nii hõivatud tütre puhul oma asjadele aega jääb – sinul laulmise, Martinil tantsuga?
Eks me koordineerime, et midagi tegemata ei jääks. Martin käib välismaal tantsukohtunikuks põhiliselt nädalavahetustel ja mina laulmas siis, kui vähegi aega on. Logistika ja mälupulgaosakond on küll puhtalt Martini peal.
Ajakirjaniku bakalaureusekraadiga oled ka laste kõrvalt maha saanud.
Jah.
Tagasi tuntud tütre juurde. Muudkui tantsib, aga vist mitte üksi. Partner peab ju ka olema.
Ongi, Robert Veide. Suve lõpus saab kolm aastat nende koostantsimist. Praeguseks on nad oma vanuseklassis Eesti meistrid, Läänemere maade meistrid, Baltimaade meistrid, Põhjamaade meistrid, said pääsu ka MMile. See on sügisel Rumeenias … või Bulgaarias, Martin teab.
Oled seitse suve järjest ETV ja Maalehe seltsis “Lauluga maal” vastu pidanud, kas tuleb kaheksas ka?
Muidugi, see ongi juba justkui osa minu suvest.
Laulu juurest tantsu juurde tagasi. Said ju ise ka Martiniga lähedaseks just läbi tantsusammude, “Tantsud tähtedega” show’s, ja nüüd lööb laineid Amanda. Kui palju sa teda selleks sundima või meelitama pidid?
Ja kodus oli ju vastav know-how Martini näol. Kõik on läinud hästi loomulikku rada. Oleme kokku väga hea tiim. Ma disainin ise tema esinemiskostüüme ka, tikin ja kaunistan. Päris kõiki just ise valmis ei õmble, lihtsalt aega ei ole.
Oma esinemiskleidid samamoodi enda tehtud?
Vanasti küll, praegu ei ole selle jaoks ka enam aega, aga tehtud neid on.
Tants on ainult vaadates kerge ja ilus, tegelikult ju kohutavat trenni nõudev pidev harjutamine. Kui mitu korda nädalas su vapper Amanda sellega tegelema peab?
Peaaegu iga päev, ja nädalavahetused oleme järjest maailmakarika etappidel välismaal. Viis viimast nädalalõppu on just nii läinudki.
Korraldame Martiniga ka ise MK etappi – 27. mail on Tartus MK etapp, kus saab näha palju suurepäraseid tantsijaid ja õhtuses osas olen mina laval MG Projectiga. See on meile juba kümnes aasta rahvusvahelist võistlust korraldada.
Nimeta mõned maad, kus sa oma tiimiga – sina, Amanda, Martin, Camilla vist ka – võistlemas käinud oled.
Itaalia, Venemaa, Saksamaa, kõik Põhjamaad, Inglismaa, peamiselt Euroopas. Inglismaal, kui seal eelmisel aastal käisime, oli üle 3000 tantsija. Meie laste juurde tuli kohalik “talendiotsija” ja pakkus osalemist nende saates “Britain’s Got Talent”. Kogu perega.
Alguses olime väga vaimustuses. Pikkade arutelude järel selgus kahjuks, et ajaliselt see meile kohe kuidagi ei sobi. Just siis valmistusime Eesti meistrivõistlusteks ja pääs MMile oli tol hetkel prioriteet. Tuligi valida, kas olla ühe korra väga kuulsas ja väga vaadatavas saates või saada Eesti meistriks ja minna MMile. Valik langes võistluste kasuks.
Kas Camilla ka juba tantsib?
Ikka, tema ka. Kõige paremini tuleb tal välja pasodoobli nägu … ja tšatša rütmi oskab ka juba väga hästi lugeda. Kui ta võistlustel kaasas käib, pole talle mingi probleem platsi ääres magama jääda.
Kavatsedki teda vanema õe jälgedesse vedada?
Küsimus pole vedamises, ta ise tahab, ise veab ennast sinna jälgedesse. Eks ole, Camilla, tahad ju ka tantsijaks saada? (Kostab selgesõnaline “jah”.) Aga kus su partner on? (Camilla vastus: pimpommis.) Pimpomm on laulutund, tema partner on sealt välja valitud. Enne seda väitis ta, et partner on veel kapis peidus. Nüüdseks on partner kapist nähtavasti välja tulnud.
Kas Amandal jääb pisutki aega mõne muu asjaga ka tegelda või nõuab valitud ala totaalset pühendumist? On ta sellega ise ikka rahul?
Pigem nõuab see kõik tõesti totaalset pühendumist, aga ta on teinud ju teatrietendustes kaasa, on olnud moelavadel ka. Kui kalender kätte võtta, siis selle aasta algusest arvestades oleme rohkem kodust ära olnud kui kodus.
On kord sattunud selline elustiil, aga see meeldib meile kõigile. Meil ongi selline kokkulepe, et niikaua, kui kõik on rahul, niikaua me seda teeme.
Üks büdžetiline küsimus ka – ehk loevad meie juttu mõned noored emmed, kellel kodus võistlustantsuhimuline laps. Kui palju selline pidev ja pöörane turnee maksma läheb, või korvab selle kulu auhindadest saadav preemiaraha?
Väikestele lastele rahalisi auhindu ei anta, või kui, siis harva ja need summad on kommiraha, aga ükskõik millise tippspordialaga tegelda, ikka on kulukas.
Kas meie emadepäevajutu sisse sobiks ka sõna “ohverdus” – seda suunaga sinu poole? Kui on ikka lapse trenn, siis ema laulma ei lähe.
Eks ohverdamist ole muidugi ja mitte ainult minul. Kõigil meil. Amandal endal ehk kõige rohkem. Oi kui palju klassiõhtuid ja klassiõdede sünnipäevi on ära jäänud! Aga selle eest see tunne, kui seisad, karikas käes, poodiumil, seda klassiõhtul ei koge, see korvab kõik.
Aga väikese lapse pettumus, kui karikat ei saa? Võistlustants ei koosne ju ainult võitudest.
Amanda puhul on see pettumus küll pea olematu, tema oskab seda palju paremini vastu võtta kui näiteks mina. Ju ta on Martini poolt ka selleks ette valmistatud, iga kaotus on oluline kogemus.
Igal emal tütart ei ole, aga igal tütrel on ema. Amandal oled sina, sinul oma ema – kuidas tema kogu selle pöörase elutempo peale vaatab?
Eks tal ole ka raske järge pidada, kus maal me parasjagu oleme, aga abi on temast küll väga palju. Kas või juba meie võistlustel käimise ajal, igale poole ei saa Camillat ju kaasa võtta.
On väga varajasi lennuki peale jõudmisi ja pikki reise. Siis tuleb ema appi.
Meie jutuajamine ilmub emadepäeva künnisel. Tollesama päevaga seoses on vahepeal meedias igat sorti debatti tekitatud, et kas isa ikka peab kogu aeg olema või ilmub ta iga jõulu ajal korraks nagu jõuluvana. Siiri Oviiril siin oma arvamus ja Naised Köögis mõtlevad teistmoodi. Kuidas sina arvad?
Oh, ma olen sellest teemast täiesti mööda läinud, mind polnud lihtsalt sel ajal Eestis.
Oma ideaalpere mudelit ju ikka kujutad ette või saaksid vapra vallasemana hakkama?
Inimene on nagu kummipael, saab kõigega hakkama, kui on tahtmist ja motivatsiooni. Minu jaoks koosneb peremudel küll emast, isast ja lastest.
