Jüri Aarma annab aru: kuidas “Mnemoturniiris” tegelikult vastuseid välja mõeldakse
Mõne aja eest tuli toimetuses kõneaineks minu regulaarne viibimine teatud teisipäevadel “Mnemoturniiri” salvestustel. Seepeale tuli kõigile meelde, et mainitud saade saab tänavu juba 50aastaseks ning peatoimetaja arvas, et salvestustel toimuv võiks huvi pakkuda ka laiemale lugejaskonnale. Iseenda tegemistest kirjutamine pole alati just kõige meeldivam, kuid otseselt midagi varjata siin muidugi pole.
“Mnemoturniiri” poole sajandi vanuseks saamise kohta ei ole mul küll midagi huvitavat lisada, sest esimesed 31 aastat olin kõigest selle saate kuulaja. Seega püüan nii hästi kui suudan kirjeldada ühe tavapärase teisipäevahommikuse salvestuse käekäiku. Loomulikult mitte kõigis kolmes korraga salvestatavas saateportsus esitatud küsimusi, vaid neid, mis kogemata meelde jäid.
Kui kahetunnine debatt lõpuks läbi saab, on seltskond üsna väsinud, aga sellest hoolimata elevil, päev ju alles algab.
Ivo kiirustab ilmselt tagasi Muhusse, Helme eemaldub oma raadiomaja kabinetti, mina ruttan toimetusse. Aga kuhu ja kellega läheb doktor, seda ma enam ei korda. (Aga kass oli emane.)