Pärast seda, kui 1935. aastal Genfis toimunud esimesed EM-võistlused korvpallis lõppesid lätlaste võiduga, anti järgmine meistrite korraldada. Genfist rahapuudusel loobunud Eesti Riia EMist enam kõrvale ei jäänud. Turniirile registreerus üheksa meeskonda, viimasel hetkel loobus Ungari.

Eestit saadeti tähtsale võistlusele esindama Tartu mängijate baasil moodustatud koondis, mis oli treener Herbert Niileri sõnul ühtlane ja tugev. 1. mail asuti ülikoolilinnast koos meeskonna esindaja, käsipalliliidu juhatuse liikme Ain Merega rõõmsas tujus Riia poole teele. Niiler kinnitas, et mängijad on tublis löögivormis.
Riias mängisid kaheksa meeskonda esialgu kahes neljases grupis, kusjuures neli eeldatavalt tugevamat paigutati eraldi. Esimesse gruppi arvati favoriitidena Eesti ja Itaalia ning teise Läti ja Poola. Kuluaarides loodeti finaalis näha kahe kange – Eesti ja Läti – mõõduvõtmist. Sedavõrd kõrged, ja õigustatult, olid Eesti meeskonna aktsiad.

Turniiri avas Riia vastvalminud uhkes spordihoones Läti president Kārlis Ulmanis.