Grassland pakkus nii äratundmisrõõmu kui avastusi
Grasslandi näitus peetakse Coventry linna lähedal ülikooli rohumaadel. Seal on rohumaataimede sordi-, väetus- ja taimekaitsekatsed, samuti tehnikanäitus.
Kõige põnevamad on aga kaks päeva järjest toimuvad rohumaatehnika töödemod, kus on näha töötamas kõiki masinaid niidukist söödamiksri ja sõnnikulaoturini.
Kogu mess laiub ligi sajal hektaril ning kahe päeva jooksul külastab seda ligi 20 tuhat loomakasvatushuvilist. Oma teadmisi ja tehnikat näitab üle 250 firma ja asutuse.
Lisaks näitusele külastati ka kaht piimafarmi. Esimese omanik oli Calvin Pugh. Laudas oli veidi üle kahesaja lüpsilehma ja toodang 10,5 tonni piima lehma kohta.
Teise külastatud farmi omanik oli Edward Newton. Tema laudas oli 530 lüpsilehma ning toodang 10,7 tonni. See farm rajati kahekümne aasta eest täiesti tühjale kohale ning nüüd olid loomad uues vabapidamislaudas.
Lüpsilehmad on mõlemas farmis aasta ringi sees ning saavad aastaringselt sama sööta, mis on väga korralik silo. Kinnislehmade ratsioon on aga vastupidine. Nende peamine sööt on põhk, mida nad saavad kuni kaheksa kilo päevas.
Masinad kõik nähtud ja olemas
Eesti põllumehed käisid messil koos Baltic Agro rahvaga ja seda juba seitsmendat korda.
Meie põllumeestele ei pakkunud seekord huvi niivõrd tehnika pool kui farmikülastused, sest just need andsid elulise pildi Inglismaa kolleegide tegevusest ja probleemidest.
Nii ütles kuus aastat tagasi samuti Grasslandil käinud viljakasvataja Aivar Treiberg, et midagi põhimõtteliselt uut ta tehnika ega taimekasvatuse osas Grasslandil ei näinud. Varasemast erinev oli vast see, et seekord oli väga suure traktoripargiga esindatud Kubota, kes tahab Euroopa turgu võita.
Samas oli tema sõnul huvitav näha ja kuulda, kuidas Inglismaa põllumehed majandavad.
„Neil on ikka hulga raskem,“ arvab Treiberg. „Neil on väikesed põllud, viiesajapealine kari peab saama söönuks 300 hektaril. Loomapidajatel reeglina üldse teravilja pole ning põhku tuleb neil osta. Niisiis on nad sunnitud omavahel palju rohkem koostööd tegema kui meie.“
Ta lisas, et jutuks oli ka sõnniku teema, mis on Inglise farmeri jaoks kulda väärt.
Lihaveisekasvataja Targo Pikkmets ütles, et tema jaoks oli uus info see, et Inglismaal peetakse praegugi veel osa piimakarja põhimõtteliselt samuti kui lihaveiseid – loomad on nii palju kui ilm lubab karjamaal, ainult poegimiseelsed kaks kuud peetakse neid laudas.
Üks põhjusi võib olla see, et nende lehmade piima eest, kes käivad karjamaal, maksavad kombinaadid pisut kõrgemat hinda.
Siloteo uued suunad
Söötmisprofessor Olav Kärt ütles, et tema jaoks oli huvitav kolm aspekti. Esiteks see, et Inglismaal on palju intensiivse tootmisega farme, nagu olid mõlemad külastatud, ent on ka selliseid, kus loomad on 8-9 kuud karjamaal, kogu kari on kahel talvekuul kinni ja elab laudas ning piima omahind üritatakse hoida võimalikult madal. Sellisel pidamisel pole eesmärgiks maksimaalselt kõrge toodang, vaid tulukus.
Erialaselt oli söötmisprofessori jaoks uudis see, et suund on võetud piiratud fermentatsiooniga silo tootmisele.
Tema sõnul on Inglismaal peamine silomaterjal karjamaa raihein, mille käärimisel tekkib palju happeid. Lehmale aga pole happeline silo hästi söödav, seepärast üritatakse nii tehnoloogia kui konservandi abil hapete sisaldus madalaks suruda.
Ja kui Eestis ei vaadata kohati eriti hea pilguga keemiliste konservantide peale, vaid soovitatakse bioloogilisi, siis Inglismaal valitseb seisukoht, et just keemilistest konservantidest on enim abi kvaliteetse ning hea söödavusega silo tootmisel.
Professor Kärdi jaoks oli uudis ka kinnislehmade ratsiooni niivõrd suur põhusisaldus – kaheksa kilo päevas. Meil lisatakse seda 5-6 kilo.
