Piimalehmade ketoosi olemus ja tekkepõhjused
Kuigi enamik ketoosijuhtudest tekib kahel esimesel poegimisjärgsel nädalal, mõjutavad ketoosi arengut eeskätt just poegimiseelsel perioodil tehtavad söötmis- ja pidamisvead.
Ketoosi peamiseks algpõhjuseks on lehma söömuse vähenemine vahetult enne poegimist ja poegimise järgselt. Üheks oluliseks riskiteguriks ketoosi tekkes on liigne ravsumine. Kõrge toitumushindega lehmadel on kordi kõrgem risk muutuda poegimisjärgselt isutuks ning haigestuda ketoosi.
Ketoosi haigestuvad sagedamini ka lehmad, kellele poegimisjärgsel perioodil põhjustatakse liigset stressi. Näiteks järsk sööda- või keskkonnamuutus, ebakvaliteetne või ebaõige sööt vähendavad lehmadel poegimisjärgset söömust ja on seega ketoosi arenemisele soodustavad tegurid.
Sekundaarsesse ketoosi aga haigestuvad lehmad esimesel kahel laktatsioonikuul, kus mitmed kaasuvad haigused (sõrahaigused, endometriit jne) vähendavad lehma söömust ja selle taustal areneb ketoos. Ketoosi esinemus varieerub karjade lõikes väga tugevalt, mistõttu karjasisene haiguse osakaal tuleb igas karjas kindlaks määrata.
Mida teha ketoosi ärahoidmiseks, kuidas ketoosi avastada ja ravida, sellest loe Eesti Põllumajandusloomade Jõudluskontrolli kodulehelt.
