1935.a ajaleht: Meie saatus sõltus Võnnu lahingu päevil ainult meist enestest

Võnnu lahing (läti keeles Cēsu kaujas) toimus 19. kuni 23. juunini 1919 eestlaste ja Saksa Landeswehri vahel. Lahingu võitsid eestlased ning seda päeva tähistatakse eesti kalendris võidupühana. 21 juuni 1935 aasta ajaleht Ühistegelised Uudised kirjeldab Võnnu lahingut järgmiselt:

Võidupüha puhul, mil kõikjal meelde tuletatakse meie vabadussõja kangelasi ja üle kogu maa pühitsetakse võidupüha ning süüdatakse võidutuled, lubatagu lühidalt märkida Võnnu lahingu tähtsust meie vabadusvõitluses, millises heitluses see lahing omab otse pöördelise tähtsuse.

1919. aasta juunikuu algul oli meie rinne Põhja-Eestis suunatud itta, Kreatzbergi ja Jakobstadti peale, et puhastada ka Lätimaad enamlaste salkadest ja aidata Ulmanise rahvuslikku valitsust, kelle saksa landesväär oli vägivaldselt kõrvaldanud ja asendanud saksasõbraliku Needra valitsusega.

Meie itta suunatud vägede ühendusteedele ja selja taha, Võnnu ja Ramotzki piirkonda, ilmusid kindral von der Golzi käsul varsti balti landesväär! väeosad. Oli ilmne, et sakslasi ei huvita enamlaste jälgimine, vaid et nad tahavad võtta oma alla kogu Lätimaa ja tungida ka Eestisse. Meie ülemjuhataja nõude: tõmbuda tagasi Koiva jõe joonele, jätsid sakslased tähelepanemata. Kokkupõrge oli vältimatu, kui ei tahetud panna eesti rahva vabadust suurimasse hädaohtu. Kuna ka läbirääkimistel ei saavutatud tulemusi, algas otsustav võitlus 19. juunil saksa rauddiviisi kallaletungiga meie vägedele.

Kuid sakslased, kes olid harjunud leidma eest eest ainult nõrga vastupanu, sattusid eesti vägedega kohates hoopis teisele materjalile.

Meie vägede ind neil ajaloolistel päevadel oli imestlemisvääriline ja mehed otse tikkusid lahingusse. Sellasele innule saksa palgasõdurid ei pidanud vastu, kuigi nende relvastus oli tehniliselt palju parem meie tolleaegsest kehvast ralvastusest.

Ajaliselt Võnnu lahing ei seisa meist ju veel kuigi kaugel, kuid siiski küllalt kaugel, et tema tulemusi hinnata täiesti kainelt.

Kõigepealt peetagu silmas asjaolu, et Võnnu lahingu kaotamise puhul oleks meil võitlus oma vabaduse ja iseseisvuse eest muutunud peaaegu lootusetuks, kõige paremal juhul äärmiselt raskeks ja kurnavaks.

Meie saatus sõltus Võnnu lahingu päevil ainult meist enestest. Seda eriti veel selle tõttu, et meie nüüdne liitlane, läti, ei olnud saanud end mõningail põhjusil endakaitseks veel küllaldaselt ette valmistada. Väga hädaohtliku ründe tagasitõrjumise raskus lasus seepärast peaaegu ainult meie rahvaväel.

Vaenlane oli meile kardetav kahes suhtes: Esiteks oli ta hästi relvastatud ja varustatud, maailmasõjas kogenud ja oma palkajate ohtrate lubadustega maa saamise suhtes meie kodumaalt väga saagihimuliseks tehtud, teiseks tuli ta meile täiesti ootamatult ja pooleldi seljatagant, pealegi veel ajal, mil meie väed olid väsinud kibedais võitlusis venelastega.

Sellele lisandub veel politiline asjaolu, mida selle sündmuse hindamisel ei saa jätta märkimata.

Nimelt tollal Lääne-Euroopal oli suur hirm kommunismitaudi nakatuse vastu. Seepärast on üsna loomulik, et meie väerinde kokkuvarisemise korral ei oleks Lääne-Euroopa sakslastele kuigi palju vastu vaielnud, kui nad oleks end tembeldanud kaitsemüüriks punase laine vastu, olgugi, et nad ise Eesti ja Läti sõjajõud olid hävitanud.

On kerge mõista, mis oleks sündinud, kui sakslased oleks jäänud püsivalt meie maale. Sakslaste kavatsuse kohaselt oleks toodud Baltimaile 3 miljonit saksa talupoega. Osa maad neile oleks ehk annud mõisnikud, osa aga oleks võetud sunniteel suurematelt talupidajatelt.

Igatahes on palju põhjust karta, et Võnnu lahingu kaotamise puhul ei oleks saadud teha heaks ajaloolist suurt ülekohut ja anda maa tagasi sellele, kellele ta kuulub eesti rahvale.