Paaži kummardus Printsessile
Kes aga ka Rutt Hinrikuse koostatud päevaraamatust "Marie Underi päevikud 1922–1957" loodab erootikat domineerimas leida, peab kahjuks pettuma, seda ei paista siin ridadest ega ridade vahelt.
Küll aga on kummalisel kombel püsivalt kohal miski, mida tänapäeval vist naljalt enam ei kohtagi, ei elus ega luules. Nimelt mehe jäägitu pühendumus oma naisele. Väsimatu ja otse imetlusväärne arm.
Unetus, peavalud, depressioon
1914. aasta, nagu tegelikult järgmisedki, oli Marie Underi isiklikus elus pingeline aeg. Tema noorusabielu oli lõppemas, Artur Adsoni jumaldav armastus viis 1915. aastal otsuseni lahutada abielu Carl Hackeriga. 1916 toimus küll protsess, aga abielu ei lahutatud, lahutuspaberid sai Under alles 1923. aastal, abielu Adsoniga vormistati 1924.
Marie Under võttis – tõenäoliselt Adsoni pealekäimisel – kauni kaustiku kätte alles 1922. aastal oma sünnipäeval, seega kaheksa aastat hiljem. Esimene sissekanne kõneleb unetusest, haige olemisest, jah, ka sünnipäevast.
***
Maalehe raamatusarja “Eestile elatud elud” saab tellida siit või osta iganädalast raamatut koos Maalehega nendest müügikohtadest.
27. III 1922
Kaheksa aasta eest kinkis Paaž mulle selle raamatu. Ma ei ole söandanud nii luksuriöös kaante vahele ja nii ilusalle paberille kirjutada omi hädi ja muresid. Täna – meie armastuse kestes mu kaheksas sünnipäev – pani Paaž uuesti selle raamatu mu lauale: ta tahab nii väga, et ma siiski siia kirjutaksin. /.../ Olin öösel magand paremini kui muidu. Vist Paaži nii palava soovi mõjul, mille ta eile õhtul kirjutand selle raamatu esilehele. – Arst ei käind; tegin küll tarvilised ettevalmistused ja kannatasin omad tavalised sellepuhulised ärevused. Olid valud.
***
Ilmaolude, tervise ja kohati ka kirjutamise ümber keerlevad päeviku täitja mõtted ka järgmistes sissekannetes.
Päävalu. Silmadevalu. Jäledasti. Juba kolmat päeva-ööd ühtsoodu, lakkamata. Lõpetin üleeile Maria Stuarti tõlkimise. Nii kui sule käest panin – algas piin. Olen vist jälle liialt töötand. /.../ A. Bachmann, Hommikteaatri juht suri juunis. See läks mulle nii südamesse. See kultuuriline kaotus Eestile näib mulle suurem kui Altermanni, Toomasbergi, Kallise ja teiste hiljuti surnute. Olen palju ta pärast nutnud. /.../ Tahtsin ta üle juba neljandamma „Loomingu” kirjutada, kuid – väsimus!! Nii kui vaevalt 2 tundi sain päevas kirjutand – öösel unetus ja jälle koledad päävalud!
20. X 1922
10. X lõpetin Maria Stuarti läbivaatamise, viimistelu. Tegin umbes 2 kuud seda tõlget, päävaludega heideldes. Nüüd olen jälle täitsa töövõimetu. Päävalud, päävalud! Silmadevalu! Ja halvad magamised. Kardan nii neid öid. Juba õhtu tulles valdab mind hirm nende pärast. Läheb enne 2–3 tundi, enne kui suigun. Siis iga öö üks ehk rohkem ärkamisi. Hommiku pool olen jälle tund või paar üleval. Kange südamevalu (psüühiline) äratab. Ärkvel olles tuleb sellele lisaks ka veel ränk päävalu ühes südamenõrkusega. Need depressioonid on nii koledad.
***
Õige pea võtab Artur Adson päevikupidamise enda kätte ja kirjutab põhjalikult, mida Printsess teeb, kuidas on tema tervis ja meeleolu. Ta ei nimeta Underit kunagi teisiti kui Printsessiks – Siuru-aegse hüüdnime järgi.
16. IV 1923
Peaaegu punkt aasta eest juhtus sama, mis Printsessil 12. s.k.p. Ta oli jälle äärmiselt nõrk, minestamas, süda seisma jäämas – hommikul kella 7 aegu tuli tuikudes mu tuppa ja jõudis enese vaevalt mu voodisse vedada, siis oli see käes! lõdises, käsi kangesti värises, ja kartis kangesti äralangemist. /.../ Muud me ei kõnelegi, kui „siit välja”. Ruineerivaist tingimusist välja. Vahemere ääres saaks Printsess iseenesest terveks!
12. III 1924
Printsessiga läheb ikka pahemini. Ja mina ei oska ka küllalt arvesse võtta tema äärmist närvilikkust ning nii juhtub väiksest mõtlematult, ettekartmatult öeldud sõnast suur meelehaigus temale, sõnast mis kaugel oli sellest sihist, et Pr-le haiget teha kuidagi. /.../ Täna on üle poolteise nädala kuiv, päiksepaisteline – ja kohutavalt suured lumehanged igal pool; kui need kord sulavad, see kestab Jaanipäevani! /.../. See pikk-pikk talv, ja nüüd ei ole veel kaugeltki lõppu näha, tapab Pr-ssi.
Joal, 30. X 1924
Sai tehtud suvel Pr-ile jälle 20 pritsingut Astoniini – vähe algul aitas, kuid ruttu möödus mõju. 2 pud. broomi olen toonud, paar kord Urosiini (eile lõpetas viimase purgi), 10 tabletti adaliini on ta ära tarvitanud ja uus purk luminaali on hakatud. Päävalurohust on tal veel üks tablett järel, hoiab seda...
Aga kui ta luuletada saab, siis unustab kõik.
Võib-olla oli armastust ülearu?
Huvitav, kas võib olla, et Adsoni ülimalt teeniv, sellega seoses kindlasti ka piirav, keelav, kaitsev armastus oma naise vastu hoopis süvendas Marie Underi nõrkusehetki, sundis poetessi haigustesse peitu pugema? Või millega muidu seletada, et Underi hädad tavatsesid kaduda siis, kui tal oli tarvis tegutseda?
Raamatu „Marie Underi päevikud 1922–1957“ koostaja Rutt Hinrikus on öelnud: „Päevaraamat kui elulookirjutuse kõige isiklikum võimalus tekitab lootuse vaadata kirjutajat inimesena päris lähedalt /.../ Kirjanike puhul lisandub uudishimule petlik lootus pääseda autobiograafiliste ülestunnistuste kaudu lähemale loovuse lätetele.“
Kui lähedale Underi loovuse lätetele aitavad meid käesolevad päevikud, jätaks praegu küsimärgi alla. Aga selles, et raamatu puhul on tegu huvitava isiku- ja ajastudokumendiga, ei ole mõistagi mingit kahtlust.
