Uus blogi kõigile, kes metsateemadega segadusse aetud

Elus juhtub huvitavaid kokkusattumusi. Reedeses, 30. juuni Postimehes ilmus Siiri Sisaski arvamuslugu, mille ta pühendab suures osas lindudele, kes tapeti metsaraiel tema maja taga. Kummaline, aga vastasin sellele arvamusloole tegelikult juba ette 25. juunil, kui postitasin oma blogisse loo varestest, kes on Eestimaa omavahel ära jaganud.

Tegelikult oli meie armastatud laulja ka minu ühe varasema blogipostituse peamiseks ajendiks – küsimus, miks meil raielangid tekivad. Tookord mainisin muuhulgas, et „Sinu magamistoa aknast nähtud öökull pole see, kellega rääkida... oleksid võinud ju rääkida naabriga, et see mets on Sulle tähtis.” Nüüd siis see juhtuski.

Veel. See lugu siin on avaldatud raha eest. Täpselt samuti, nagu ei ilmu ühtegi raamatut või plaati, kui selle eest makstud pole. Ka kunstinäituse eest tuleb galeriile tasuda või siis keegi sponsoreerib seda. Isegi Kulka toetus on raha. Minu just sellelesamale alltoodud loole, mille Facebookis avaldasin, oli keegi teinud kommentaari – sponsitud jahu. Igaühel on õigus arvata minu lugudest, mida tahab. Palun, andke tuld! Aga kirjutan seepärast, et kaitsta oma perekonna ja metsameeste au ning selleks pole suhtekorraldust vaja kaasata. Tahan, et minu blogi loeksid kõik inimesed, kes ühel või teisel moel on metsa asjades segadusse aetud.

Järgneb 25. juunil 2017 Mart Eriku blogis avaldatud artikkel "Varesed on Eestimaa omavahel ära jaganud". Autori kirjaviis muutmata.

Tapetud rähnaema

Kui sõidate kuuma suve hommikul pisut pärast päikesetõusu mööda asfaltteed seal, kus autosid sel kellaajal suhteliselt harva liigub – nt Tallinna-Viljandi või Piibe maantee –, siis ühtlaselt iga natukese maa tagant tõuseb asfaldilt lendu vares. Ja kui teda just keset teed pole, siis võite enam-vähem täpselt ennustada, kus järgmine lind kusagil teeservas oma asju ajab. Varesed on hommikuti ka Tallinna-Tartu maanteel, aga seal on neid lihtsalt raske tähele panna, sest alati sõidab autosid. Asfalttee on lindude varahommikune buffet, milles pakutakse kõike – surnud putukatest, hiirtest, konnadest, lindudest kuni rebaste ja seapõrsasteni välja. Jänes on viimase aja haruldus – delikatess. Suuremad loomad jagavad varesed tülide saatel omavahel ära, aga põtra juba inimene lindudele söögiks ei jäta.

Paar nädalat tagasi sõitsin oma ema juurde Haaslavale. Sadakond meetrit enne memme teeotsa nägin teeserval laipa. Oli toimunud räige mõrv. Surnult lebas rähn, kes oli kaotanud oma elu autorataste all. Kurjategija oli ise sündmuskohalt lahkunud. Aga juba olid kohal mõned rohelise tagumikuga porikärbsed. Tapetud oli lind, keda minu memm oli talv läbi söötnud! Üks neist neljast rähnist, see ainuke emane, kes käis oma jõudu tihasteparve üle söögilaual näitamas. Tema pojad jäidki oma ema igavesti ootama.

Aitab emotsioonidest

Maanteeameti seitse aastat tagasi (2010) üllitatud käsiraamatus „Loomad ja liiklus Eestis“ on välja toodud, et keskmiselt hukkub asfaltteedel iga kümne kilomeetri kohta 1,8 lindu päevas. Aga aeg on Eestis edasi läinud – nii asfaltteid kui ka autosid on palju rohkem. Liiklusregistris arvel olevate sõiduautode arv on viimase kahe aastaga suurenenud 51 846 masinalt 71 952-le (31.12.2016) ehk 39%. Võrdlev statistika kahjuks 2010. aasta kohta puudub. Ainuüksi asfalt- ja mustkattega riigiteede kogupikkus Eestis on kokku 8297 km. Aga kui palju hukkub tegelikult ühes päevas kõikidel Eestimaa teedel lindudele lisaks veel muid elukaid, teavadki ainult varesed. Nii palju teame siiski meiegi, et konkurentsitult enim saab surma musttuhat konna.

PRIA andmetel oli 2016. aastal ühtse pindalatoetuse taotlustel näidatud maakasutus 953 671,4 hektarit, millest püsirohumaa moodustas 277 371,3 ja samas kasvatati kultuurheintaimi ka 160 970,1 hektaril. Päris täpne arvepidamine on selles kontoris.

Et toetust saada, pidi olema eelmise aasta 31. juuliks hein niidetud või purustatud kokku vähemalt 438 000 hektaril. Osal maadel tehakse isegi kaks või kolm niidet aastas. Ühel õigel põllumehel algab heinategu juba tükk aega enne jaanipäeva. Ometi pole selleks ajaks veel paljud linnud lennuvõimeliseks saanudki.

Kes soovib, võib lasta fantaasial lennata ja arvutada, mitu miljonit lennuvõimetut lindu või jänesepoega igal aastal hakklihamasinasse läheb. Ka lagedale jäänud pesa tehakse kohe tühjaks, on seal siis munad või pojad sees. Elusalt pääsenud linnupoega on ootamas toonekure punane nokk ja videvikus tuleb rebane ka veel kohale. Kõik need numbrid on nii koledad, et mina sinna süveneda ei soovigi.

Selline on elu, tahtmata põllumehe üle ironiseerida või teda hukka mõista!

Ah jaa, vabandust, jäneseid ju enam õieti polegi. Muidugi võrreldes selle ajaga, kui mu väsimatu peaaegu Eesti hagijas Reks, kelle vanaisa oli taks, neid kunagi ammu Vihterpalus taga ajas.
Sellest, kui palju ainuüksi Tartumaa heinamaadel suviti värsket liha saada on, võivad meile tiuksuda ja kraaksuda need kümned tuhanded hakid, kes koos künnivarestega videviku saabudes igal õhtul linna tagasi naasevad ja oma laadungi pargipuude otsast maha lärtsatavad.

Aga nüüd jõuame sinna, kuhu selle looga tüürida tahtsingi – metsa

Statistilise metsainventuuri (SMI 2016) viimased andmed on meil olemas 2015. aasta kohta. Lageraiete alla läks 31 500 hektarit, millest riigimetsa (RMK) osaks jäi kolmandik – 10 400 hektarit. Selles osas on kehtestatud juba 2002. aastast lindude pesitsemisperioodil raierahu. Ornitoloogidega on tehtud kompromiss (siinkohal tasub meenutada – maksumaksja arvel), et raierahu algab 15. aprillist ja kestab kaks kuud – 15. juunini. Linnuteadlaste seisukoht ja soov, nagu on märkinud Meelis Uustal, oli raierahu kestus 1. aprillist 31. juulini.

Ülejäänud 21 100 hektarit jäi eramaade arvele. Kui palju sellest raierahu ajal raiuti, me ei tea. Võib-olla 1700 hektarit, arvan, kui sedagi, sest too aeg on kõige ebasobivam metsatöödeks ja paljud teed on metsaveoks kinni. Sel perioodil nähakse sageli vaeva, et talvel raiutud puu üldse metsast välja saada.
See minu välja pakutud 1700 hektarit (üks lageraie metsas metsapõlve ehk 50–100 aasta kohta) on kaduvalt väike kogus võrreldes sellega, mis toimub lindudega igal aastal meie põllumaadel ja iga päev meie maanteedel. Eesti Ornitoloogiaühing märgib oma arvamuses parlamendile kevadsuviste raiete kohta, et majandamata vanas metsas pesitseb keskmiselt 11 paari nokakandjaid hektari kohta. Dokumendis mainitakse erametsas elavate lindude 19 000–69 000 ebaõnnestunud [sic!] pesitsemisest aastas. Väga asjalik materjal. Soovimata end tituleerida mingiks tiivuliste asjatundjaks, tean, et paljudel lindudel esineb teine munakurn, kui esimene hukka saab või lörri läheb. Linnud teevad lihtsalt uue pesa teise kohta.

Kellelgi vist pole mõttesse tulnud heinatöid ära keelata või maanteeliiklust seisma panna, sest selleteemalise kampaaniaga valimisteks hääli ei teeni. Viimase üle võiks siiski mõelda, sest siis saaksime liiklussurmade arvu viia peaaegu nulli. Peaaegu, sest ometi võivad juhtuda lood nagu kunagi Harju-Ristil ühe mehega, kes purjus peaga isekallutaja kasti magama jäi. Joomakaaslane tõstis pulli pärast auto kasti üles ja nii lihtsalt ta oma elu kaotaski. Liiklussurm siiski.

Linnud lendavad ennast massiliselt surnuks vastu Tallinna kõrghoonete klaasist seinu ja minu ema maamaja köögi akna alt leiab neid aeg-ajalt samuti. Tartu ülikooli linnuökoloogia teadlane Marko Mägi väitis just Eesti Ekspressis, et Eesti kassid panevad nahka 8–11 miljonit lindu aastas.

On veel tuhat muud põhjust, sest kõik, mille inimene loodusesse on viinud, tapab või hävitab kedagi.

Minu jutt ei ole kirjutatud selleks, et midagi õigustada, veel vähem näidata, et „teised teevad ka”. Veel kord, elu lihtsalt ongi selline, aga varesed langetustraktori järel ei lenda.

Küsimus on selles, et emotsioonidele rõhudes on lihtne isegi väga suurt osa inimesi ära lollitada, mille eesmärk on saada läbi häälte rohkem võimu või siis oma uuringuprojektidele rohkem maksumaksja raha, sest “kos sa mojalt ikka suad”, nagu ütlevad minu sõbrad iidlased.

Armas linnarahvas ja teised head inimesed, uskuge või mitte, aga suur osa metsameestest teab, mida metsas teeb. Üha rohkem metsaomanikke mõtleb siiski ka muule kui rahale.

Kaitske oma remmelgaid ja pärnaalleesid. Need on teie omad. Ja kui ikka Tartu kesklinna parkides tõesti lähebki raiumiseks, siis olen päris kindlasti kambas. Seal laste mänguväljaku taga on üks ebatsuuga, mida mäletan juba kooliajast peale, siis kui see veel minu pikkune oli. Seda luban, et tulen!

Lugege lisa Mart Eriku blogist!

Autorist

Mart Erik on neljanda põlve metsamees, kelle vanaisa ja isa olid mõlemad metsaülemad. Tema isa oli hilisem Suure-Jaani metsamajandi direktor, kes asutas Eesti Metsamajanduse ja Looduskaitse Teadusliku Uurimise Instituudi, ema aga oli aastakümneid looduskaitseinspektor Suure-Jaani ja Elva kandis. Metsaga on tihedalt seotud olnud teisedki Mardi sugulased. Onu pidas Vändras metsaülema ametit, hiljem oli Kiidjärve metsaülem ja Kiidjärve-Taevaskoja huvimetsa idee algataja ja elluviija. Poeg Ants on Eesti Erametsaliidu aktiivne tegelane. Mart Erik on lõpetanud Eesti põllumajanduse akadeemia metsamajanduse osakonna. Ta on olnud seitse aastat Vihterpalu metsaülem ja ENSV Plaanikomitee metsatööstuse allosakonna juhataja. Eesti taasiseseisvudes läks mees metsaärisse ja elas 1996. aastal läbi isikliku pankroti. 2006. aastal sai mees taas jalad alla ning praegu haldab ta üle 30 000 hektari metsa- ja põllumaid, mis kuuluvad erinevatele fondidele ja üksikisikutele.