Peterburi orgaanilised protsessid Peipsiveerel
Voronja galerii neljanda suvenäituse kuraator Peter Belyi on küll pealtnäha täiesti kaasaegne Peterburi mees, tema kohaletoodud kunst aga hingab “tagasi loodusse” rütmis.
Näituse moto on Puškini luuleread: „Sul aeg on õitsta – minul aga / aeg maha jätta õitsvat maad.“ (tõlge August Sang). Selles peitub viide looduslikele protsessidele kui inimelu metafooridele, aga samuti sügavalt poeetiline Vene hing.
Ei ole see meilegi võõras tunne – mõelgem kas või linnainimeste vastupandamatule tungile kaitsta hõberemmelgat või pildistada end mooniväljal. Taoline loodusromantika võib võtta veidraid vorme, kuid kunsti kujul pole tegu vähemasti ohtliku nähtusega ning jääb lootus, et tulem paneb kedagi looduse ning inimese suhet sügavamalt tunnetama.
Eesti kunstnik ja kuraator Janno Bergmann, kes on viimastel aastatel hulga Peterburi kunstnikke, kõnealuse nende seas, Eestisse n-ö maale toonud, on rõhutanud just Vene kaasaegse kunsti poeetilisust, mille läbi see eristub meie või ka muu lääne tsivilisatsiooni jahedavõitu ning konstrueeritud nüüdiskunstist.
