Muljeid maailma lõpust

Seekord sattus ette selline reis, millest lihtsalt polnud võimalik loobuda – Norra.

Taimi jäi reisil silma palju, üks ilusam ja erilisem kui teine. Ei tea veel praegugi kõikide nimesid, aga õnneks sai tehtud pilte ja nüüd on aega otsida raamatutest nende kohta rohkem teavet.

Lapimaal kasvab selliseid arktilise vöötme taimi, keda me siinmail kunagi ei kohta. Aga oli ka siirast äratundmisrõõmu. Alpi kortsleht ei kasva küll meil, kuid on täiesti tuttava moega, ehkki väga miniatuurne meie omadega võrreldes.

Ravimtaimedest oli rõõm kohata roosilõhnalist kuldjuurt, kes kasvas seal lausa kaljudel, olles veel väiksem kui minu aias kasvavad Koola poolsaarelt toodud taimed.

Vaevakase kohta tahaks öelda vaevakaseke. Niivõrd kidurana ta seal mäenõlval kasvas, ulatudes vaevalt üle samblike. Vaevakaske olin meie rabades ja sooservades varem kohanud, aga need seal põhjamaal on ikka päris kääbikud meie omadega võrreldes.

Ka tillukestel pajudel oli pikkust vaid vaksa jagu, kaks-kolm tibukollast siidiselt pehmet urba küljes. Kes aga teab, kui vanad need pajud olla võisid.