Lõuna-Eestis nähtu alusel võib öelda, et taliodra põllud on ilusad, aga koristamiseni läheb veel aega. See on ühelt poolt tingitud ilmastikust, mis on jahe ja niiske, teisalt aga ka kasutatud väetistest ja taimekaitsevahenditest.

Kui põllule on piisavalt süüa antud, siis kasvab ta hoogsalt ega rutta terade valmis saamisega, nälginud põllu puhul aga lõpeb kasv kiiresti.

Viljakasvatajad teavad, et talioder ei vaja sama palju lämmastikku kui nisu ning seda ongi kasutatud enamasti madalama normiga, 120-140 kg/ha. Samas külvatakse talioder võimaluse korral põdherne järel, mis tagab teatud lämmastiku olemasolu mullas juba enne külvi.

Taliodra eelis on see, et seda saab küvata madalama külvisenormiga, sest ta on hea võrsuja. Võistluspõldudel on norm 200 seemne ringis ruutmeetri kohta. Ka külviaeg ei pea just kõige varasem olema.
Talirapsi ja -nisu saab enne ära külvata, taliodra külviajaks on väga sobiv septembri algus.

Vastavalt sellele, kui tugev on lämmastiku foon, on kasutatud ka kõrretugevdajat. Varem seda odrale üldse ei tehtud, kuid kui taimik on tihe ja võimas, siis osutub see vajalikuks. Nimelt on tihe ja rammus odrapõld kerge lamanduma, kui tuult, vihma või rahet saab. Üle Eestimaa on tänavu näha palju lamandunud odrapõlde. Selle ennetamiseks ongi kõrretugevdaja oma kohal.