Vana teatrineeduse kohaselt jääb etenduse valmimisest ikka ja alati puudu vähemalt üks päev. Ja kunagi pole see prooviperioodi esimene päev. Ikka viimane.

Kui selle viimsepäeva kanti kukub veel ka näitleja ümmargune tähtpäev, on kuri veel rohkem karjas. Lülitatakse välja telefonid, tõrgutakse suhtlemast üldsusega, olgu tülitajaks ükskõik kui sõbralik meediaväljaanne.

“Ei-ei-ei-ei-ei!” hüüab Luule Komissarov ka vanale sõbrale, keda teab olevat seotud lugeja poolt käeshoitava väljaandega.

Hüüdnud veel mõned korrad ei-ei-ei-ei-ei, selgitab peatne juubilar, et esiteks on tal tõesti etendusega käed-jalad tööd täis, teiseks pole 75 mingi number ja pidu tuleb siis, kui 80 ette lööb, ning kolmandaks on lõpuks temal sünnipäev ja miks tema peab siis vaeva nägema ja intervjuusid andma?